Dr Edward Laane: Eestis võiksid müeloomi patsiendid elada kaks korda kauem
Märts on rahvusvaheline müeloomi kuu, mille eesmärgiks on juhtida tähelepanu selle harva esineva verevähi vormi efektiivsemale diagnoosimisele ja ravile. Hematoloogi dr Edward Laane sõnul on Eestis suurim probleem kaasaegse ravi kättesaadavus – uute ravimitega oleks võimalik müeloomipatsientide elumust pikendada isegi kuni kaks korda, nagu näitab USA statistika.
Foto (erakogu): vasakul dr Edward Laane, paremal maailma tipparst müeloomivaldkonnas Dr. Paul Richardson
Müeloom on luuüdikasvaja, mille puhul luuüdis vohavad pahaloomulised plasmarakud, mis hävitavad luukudet ja takistavad normaalset vereloomet. Tervetel plasmarakkudel on väga oluline roll inimese immuunsüsteemis, mistõttu müeloom põhjustab ka immuunpuudulikkust.
Müeloomi haigestuvad eelkõige vanemaealised (üle 65 a.), kuid viimastel aastatel on täheldatud haigestumise kasvu noorematel inimestel. Tavalisemad probleemid müeloomi korral on seljavalu, roiete valu, luuvalu, luumurrud, väsimus, korduvad infektsioonid (näiteks hingamisteede ja kuseteede põletikud), neerukahjustus ja kaltsiumi tõus veres. Eestis saab müeloomi diagnoosi igal aastal umbes 60-70 inimest.
„Müeloomi diagnoosimise muudab keeruliseks asjaolu, et seda esineb harva, vaid 1% kõigist vähktõve vormidest. Algstaadiumis ei ole müeloomil selgelt äratuntavaid sümptomeid,“ selgitas Tartu Ülikooli dotsent ja hematoloog dr Edward Laane. „Sageli juhtub, et esmalt hakatakse ravima hoopis mõnd müeloomi poolt tekitatud haiguskahjustust, näiteks radikuliiti või aneemiat ning alles siis, kui ravi ei ole pikka aega andnud loodetud tulemust, uuritakse edasi.“
Kliiniline praktika näitab, et Eestis jääb müeloomtõve diagnoos vähemalt aasta jagu hiljaks. „Eestis ei teata sellest haigusest kindlasti nii palju kui võiks,“ kinnitas dr Laane. „Julgustaksin perearste, eriti kui vanemaealine patsient on pikka aega kaevanud seljavalude ja väsimuse üle, tellima kliinilise vere analüüsi ning uurima seejuures kindlasti ka setet (settereaktsiooni kiirust), mis on esimene samm müeloomi diagnoosimisel.“
Müeloomist ei suudeta täna veel täielikult terveks ravida, kuid kaasaegne ravi võib olla efektiivne haiguse peatamisel. Näiteks USAs, aga ka mitmes Põhja-Euroopa riigis on tänu uutele ravimeetoditele müeloomi patsientide elumus oluliselt tõusnud.
„Viimase statistika kohaselt (2013 a.) on Eestis müeloomi patsientide elumus umbes 30%. See tähendab, et viie aasta möödudes on 30% patsientidest elus,“ selgitas dr Edward Laane. „Kuid kaasaegsete ravivõimaluste juures peaks see olema vähemalt 50-60%, nagu see on näiteks USAs. Seal on patsiente, kes elavad müeloomiga ka 10-15 aastat ja kauem ning seda just tänu kaasaegse ravi kättesaadavusele.“
Selleks, et Eesti suudaks kaasaegse ravi võimalustega sammu pidada, tuleb dr Edward Laane sõnul saavutada esmalt ühiskondlik kokkulepe, milline on nö kulutõhus patsient, kelle ravi Haigekassa toetab.
„Täna vaatab Haigekassa kompleksselt, kui suur on uue ravimi üldkulu ja kas sellele on olemas alternatiive. Palju efektiivsem meetod oleks aga see, kui saavutaksime kokkuleppe selles osas – kui palju oleme maksimaalselt nõus maksma iga tervelt elatud aasta eest,“ lisas dr Laane. „Kui me ei suuda kaasaegseid ravimeid oma patsientidele kättesaadavaks muuta, siis 10 aasta perspektiivis näen, et lõhe elumuse osas Eesti ja Euroopa ning USA vahel kasvab veelgi.“
Foto (erakogu): vasakul dr Edward Laane, paremal maailma tipparst müeloomivaldkonnas Dr. Paul Richardson
Müeloom on luuüdikasvaja, mille puhul luuüdis vohavad pahaloomulised plasmarakud, mis hävitavad luukudet ja takistavad normaalset vereloomet. Tervetel plasmarakkudel on väga oluline roll inimese immuunsüsteemis, mistõttu müeloom põhjustab ka immuunpuudulikkust.
Müeloomi haigestuvad eelkõige vanemaealised (üle 65 a.), kuid viimastel aastatel on täheldatud haigestumise kasvu noorematel inimestel. Tavalisemad probleemid müeloomi korral on seljavalu, roiete valu, luuvalu, luumurrud, väsimus, korduvad infektsioonid (näiteks hingamisteede ja kuseteede põletikud), neerukahjustus ja kaltsiumi tõus veres. Eestis saab müeloomi diagnoosi igal aastal umbes 60-70 inimest.
„Müeloomi diagnoosimise muudab keeruliseks asjaolu, et seda esineb harva, vaid 1% kõigist vähktõve vormidest. Algstaadiumis ei ole müeloomil selgelt äratuntavaid sümptomeid,“ selgitas Tartu Ülikooli dotsent ja hematoloog dr Edward Laane. „Sageli juhtub, et esmalt hakatakse ravima hoopis mõnd müeloomi poolt tekitatud haiguskahjustust, näiteks radikuliiti või aneemiat ning alles siis, kui ravi ei ole pikka aega andnud loodetud tulemust, uuritakse edasi.“
Kliiniline praktika näitab, et Eestis jääb müeloomtõve diagnoos vähemalt aasta jagu hiljaks. „Eestis ei teata sellest haigusest kindlasti nii palju kui võiks,“ kinnitas dr Laane. „Julgustaksin perearste, eriti kui vanemaealine patsient on pikka aega kaevanud seljavalude ja väsimuse üle, tellima kliinilise vere analüüsi ning uurima seejuures kindlasti ka setet (settereaktsiooni kiirust), mis on esimene samm müeloomi diagnoosimisel.“
Müeloomist ei suudeta täna veel täielikult terveks ravida, kuid kaasaegne ravi võib olla efektiivne haiguse peatamisel. Näiteks USAs, aga ka mitmes Põhja-Euroopa riigis on tänu uutele ravimeetoditele müeloomi patsientide elumus oluliselt tõusnud.
„Viimase statistika kohaselt (2013 a.) on Eestis müeloomi patsientide elumus umbes 30%. See tähendab, et viie aasta möödudes on 30% patsientidest elus,“ selgitas dr Edward Laane. „Kuid kaasaegsete ravivõimaluste juures peaks see olema vähemalt 50-60%, nagu see on näiteks USAs. Seal on patsiente, kes elavad müeloomiga ka 10-15 aastat ja kauem ning seda just tänu kaasaegse ravi kättesaadavusele.“
Selleks, et Eesti suudaks kaasaegse ravi võimalustega sammu pidada, tuleb dr Edward Laane sõnul saavutada esmalt ühiskondlik kokkulepe, milline on nö kulutõhus patsient, kelle ravi Haigekassa toetab.
„Täna vaatab Haigekassa kompleksselt, kui suur on uue ravimi üldkulu ja kas sellele on olemas alternatiive. Palju efektiivsem meetod oleks aga see, kui saavutaksime kokkuleppe selles osas – kui palju oleme maksimaalselt nõus maksma iga tervelt elatud aasta eest,“ lisas dr Laane. „Kui me ei suuda kaasaegseid ravimeid oma patsientidele kättesaadavaks muuta, siis 10 aasta perspektiivis näen, et lõhe elumuse osas Eesti ja Euroopa ning USA vahel kasvab veelgi.“
