Üleskutse: toeta Tartu pereisa Eriku võitlust vähiga (täiendatud)
Erik vajab ravimit Xalkori, mis maksab ligi 5000 eurot kuus ning mida ei finantseeri haigekassa. Vähiravifond „Kingitud elu” aitas möödunud nädalal mehel ravi käima lükata ning kogub tema ravi tarvis aktiivselt lisaraha.
Erik kirjutab: „Olen tavaline 49-aastane Eesti mees, põline tartlane, kes on eluaeg pidanud oma tervisest lugu, olnud spordiga sina peal ja kelle jaoks on pereväärtused kõige tähtsamad elus. Mul on armastav abikaasa ning kaks väikest tütart (4- ja 11-aastased).
Paraku aga ei lähe kõik elus alati nii nagu ise sooviksid. Saatusel oli plaan meie pereidüll lõhkuda, tuua juurde katsumusi ja raskusi. 2015. aasta sügisel tekkis mul ärritus kurgus, mis avaldus kergete köhatuste näol. Kuna suitsumees ma ei ole, siis pidasin seda jahedate ilmade süüks, sest meie kliimavööndis on sellised ilmingud üsna levinud. Tegelesin igapäevaste toimetuste ja asjadega rahulikult edasi, sest erilisi vaevusi, peale väikese väsimuse, ma ei täheldanud.
Pärast jõule otsustasin end siiski perearstile näidata, sest paremale poole kaenla alla oli tekkinud kerge valu. Perearst kuulas mu kopse ja suunas röntgenisse. Kopsu röntgenpilt näitas täielikku varjustatust. Mul lõi esimest korda „tuluke“ põlema, et midagi võib olla väga halvasti. Mind suunati EMOsse, kus arstid arvasid, et asi on väga tõsine ja tuleb kohe haiglasse jääda.
Haiglas diagnoositi vedelik paremas kopsus, mille põhjustas umbes kuuesentimeetrise läbimõõduga pahaloomuline kasvaja. Ribide vahelt viidi mu rindkeresse voolik, millega võeti lõpuks välja neli liitrit vedelikku. Sain lõpliku kinnituse, et mu paremas kopsus on vähkkasvaja, mille väiksemad siirded on ka vasakusse kopsu jõudnud.
Ühe hetkega varises kogu maailm kokku. Peast kerisid läbi kõik võimalikud variandid alates loobumisest lõpetades tervenemisega. See tundus nii ebaõiglane ja ebaaus. Mille eest ja miks just mind karistati?
Tänu oma kallile abikaasale suutsin ma oma masendusest siiski välja tulla ja hakata elu nägema hoopis teisest vaatevinklist. Varem esikohal olnud materiaalsed väärtused asendusid pigem vaimsetega. Mind aitas ruttu normaalse elu juurde tagasi ka elutahe ja kohene füüsilise vormi taastamine. Oma haiglas veedetud aja veetsin Maarjamõisa treppe ja koridore „alistades“.
13. jaanuaril sain haiglast koju. Nädalakese taastusin kodus ja edasi suunati mind juba onkoloogiasse dr. Peeter Padriku juurde, kus sain teada oma haiguse täpse nimetuse - kartsinosarkoom. See tundus kõik peavõiduna negatiivses tähenduses, sest haigus, mis mul avastati, on üliharuldane. Kartsinoomi esinevat 1% ja sarkoomi 0,1% kopsuvähi juhtumitest.
Dr. Padrik määras mulle meie esimesel kohtumisel minu esimese keemiaravi, mida standardprotseduurina tehakse kõikide kopsuvähi juhtumite korral. Kuna mu haigus on haruldane ja standardseid ravivariante pole, soovitas ta mul tellida ka molekulaarbioloogilise uuringu, mida tehakse ainult Belgias ja mis maksab 2580 eurot. Selle raha pidin leidma ise, sest haigekassa seda ei rahasta.
Uuringu tegemine oli ainuõige otsus, sest tänu sellele saime teada ravivormi ja ravimid, mis võiksid mind aidata ja tervenemiseni viia. Jäid ära standardprotseduurid keemiaravis ja minu teised organid ja tervis ei saanud viimaste toimel kannatada.
Paraku ei olnud minu „jackpot“ selle kalli uuringu tellimisega veel küllalt täiuslik. Tuli välja, et ka ravim Xalkori, mida antud uuringu tulemusel võtma peaksin, maksab väga palju - ligi 4800 eurot kuus. Ning siingi ei suuda haigekassa mind aidata.
Õnneks aitab mind vähiravifond „Kingitud Elu“, mis tasub suurema osa minu ravimite eest. Eriline tänu dr. Padrikule, Toivo Tänavsuule ja tema kadunud emale – Hille Tänavsuule, tänu kellele see fond üldse loodi ja tänu kellele elan ma tänasel päeval normaalset ja peaaegu täisväärtuslikku elu, olgugi et mu haigus ei ole veel mitte kusagile kadunud. Xalkoril puuduvad ka võrreldes tavalise keemiaraviga igasugused kõrvalnähud. Viimane röntgenpilt näitas, et kopsu varjustatus on isegi vähenenud.
Minu arvates on see täielik ebaõiglus, kus inimene, kes on terve elu tööd teinud ja riigile makse tasunud, jääb ühel hetkel toetuse ja abita."
Kuidas saab Erikut aidata?
Eriku ravi heaks saab annetada pangaülekandega fondi kontole (selgitusse märkige "Erikule")
Maksesaaja:
SA Hille Tänavsuu Vähiravifond Kingitud Elu
Swedbank: EE212200221059073061
SEB: EE211010220228917224
LHV: EE137700771001442514
Danske: EE133300332166860001
Nordea: EE591700017003638161
Foto: Tiit Blaat /Delfi
23. märtsi õhtupoolikuks olid sajad Eesti eraisikud ja ettevõtted panustanud Eriku ravi tarvis fondi kokku 28 312 eurot.
Tänuväärne toetus kindlustab Erikule kopsuvähiravimi Xalkori pooleks aastaks.
Fond tänab kõiki annetajaid ning lõpetab praeguseks aktiivse kogumise Eriku heaks.
Jälgime Eriku ravi edaspidist kulgu ning hoiame sellega fondi kodulehe kaudu kursis ka kõiki annetajaid ja pöidlahoidjaid.
Erik kirjutab: „Olen tavaline 49-aastane Eesti mees, põline tartlane, kes on eluaeg pidanud oma tervisest lugu, olnud spordiga sina peal ja kelle jaoks on pereväärtused kõige tähtsamad elus. Mul on armastav abikaasa ning kaks väikest tütart (4- ja 11-aastased).
Paraku aga ei lähe kõik elus alati nii nagu ise sooviksid. Saatusel oli plaan meie pereidüll lõhkuda, tuua juurde katsumusi ja raskusi. 2015. aasta sügisel tekkis mul ärritus kurgus, mis avaldus kergete köhatuste näol. Kuna suitsumees ma ei ole, siis pidasin seda jahedate ilmade süüks, sest meie kliimavööndis on sellised ilmingud üsna levinud. Tegelesin igapäevaste toimetuste ja asjadega rahulikult edasi, sest erilisi vaevusi, peale väikese väsimuse, ma ei täheldanud.
Pärast jõule otsustasin end siiski perearstile näidata, sest paremale poole kaenla alla oli tekkinud kerge valu. Perearst kuulas mu kopse ja suunas röntgenisse. Kopsu röntgenpilt näitas täielikku varjustatust. Mul lõi esimest korda „tuluke“ põlema, et midagi võib olla väga halvasti. Mind suunati EMOsse, kus arstid arvasid, et asi on väga tõsine ja tuleb kohe haiglasse jääda.
Haiglas diagnoositi vedelik paremas kopsus, mille põhjustas umbes kuuesentimeetrise läbimõõduga pahaloomuline kasvaja. Ribide vahelt viidi mu rindkeresse voolik, millega võeti lõpuks välja neli liitrit vedelikku. Sain lõpliku kinnituse, et mu paremas kopsus on vähkkasvaja, mille väiksemad siirded on ka vasakusse kopsu jõudnud.
Ühe hetkega varises kogu maailm kokku. Peast kerisid läbi kõik võimalikud variandid alates loobumisest lõpetades tervenemisega. See tundus nii ebaõiglane ja ebaaus. Mille eest ja miks just mind karistati?
Tänu oma kallile abikaasale suutsin ma oma masendusest siiski välja tulla ja hakata elu nägema hoopis teisest vaatevinklist. Varem esikohal olnud materiaalsed väärtused asendusid pigem vaimsetega. Mind aitas ruttu normaalse elu juurde tagasi ka elutahe ja kohene füüsilise vormi taastamine. Oma haiglas veedetud aja veetsin Maarjamõisa treppe ja koridore „alistades“.
13. jaanuaril sain haiglast koju. Nädalakese taastusin kodus ja edasi suunati mind juba onkoloogiasse dr. Peeter Padriku juurde, kus sain teada oma haiguse täpse nimetuse - kartsinosarkoom. See tundus kõik peavõiduna negatiivses tähenduses, sest haigus, mis mul avastati, on üliharuldane. Kartsinoomi esinevat 1% ja sarkoomi 0,1% kopsuvähi juhtumitest.
Dr. Padrik määras mulle meie esimesel kohtumisel minu esimese keemiaravi, mida standardprotseduurina tehakse kõikide kopsuvähi juhtumite korral. Kuna mu haigus on haruldane ja standardseid ravivariante pole, soovitas ta mul tellida ka molekulaarbioloogilise uuringu, mida tehakse ainult Belgias ja mis maksab 2580 eurot. Selle raha pidin leidma ise, sest haigekassa seda ei rahasta.
Uuringu tegemine oli ainuõige otsus, sest tänu sellele saime teada ravivormi ja ravimid, mis võiksid mind aidata ja tervenemiseni viia. Jäid ära standardprotseduurid keemiaravis ja minu teised organid ja tervis ei saanud viimaste toimel kannatada.
Paraku ei olnud minu „jackpot“ selle kalli uuringu tellimisega veel küllalt täiuslik. Tuli välja, et ka ravim Xalkori, mida antud uuringu tulemusel võtma peaksin, maksab väga palju - ligi 4800 eurot kuus. Ning siingi ei suuda haigekassa mind aidata.
Õnneks aitab mind vähiravifond „Kingitud Elu“, mis tasub suurema osa minu ravimite eest. Eriline tänu dr. Padrikule, Toivo Tänavsuule ja tema kadunud emale – Hille Tänavsuule, tänu kellele see fond üldse loodi ja tänu kellele elan ma tänasel päeval normaalset ja peaaegu täisväärtuslikku elu, olgugi et mu haigus ei ole veel mitte kusagile kadunud. Xalkoril puuduvad ka võrreldes tavalise keemiaraviga igasugused kõrvalnähud. Viimane röntgenpilt näitas, et kopsu varjustatus on isegi vähenenud.
Minu arvates on see täielik ebaõiglus, kus inimene, kes on terve elu tööd teinud ja riigile makse tasunud, jääb ühel hetkel toetuse ja abita."
Kuidas saab Erikut aidata?
Eriku ravi heaks saab annetada pangaülekandega fondi kontole (selgitusse märkige "Erikule")
Maksesaaja:
SA Hille Tänavsuu Vähiravifond Kingitud Elu
Swedbank: EE212200221059073061
SEB: EE211010220228917224
LHV: EE137700771001442514
Danske: EE133300332166860001
Nordea: EE591700017003638161
Foto: Tiit Blaat /Delfi
TÄIENDUS: Pereisa Eriku toetuseks on kogunenud 28 312 eurot
14.märtsil tegi vähiravifond "Kingitud elu" üleskutse toetada 49-aastase Tartu pereisa Erik Saare võitlust kopsuvähiga.23. märtsi õhtupoolikuks olid sajad Eesti eraisikud ja ettevõtted panustanud Eriku ravi tarvis fondi kokku 28 312 eurot.
Tänuväärne toetus kindlustab Erikule kopsuvähiravimi Xalkori pooleks aastaks.
Fond tänab kõiki annetajaid ning lõpetab praeguseks aktiivse kogumise Eriku heaks.
Jälgime Eriku ravi edaspidist kulgu ning hoiame sellega fondi kodulehe kaudu kursis ka kõiki annetajaid ja pöidlahoidjaid.
