Järgneb vähiravifondi "Kingitud elu" asutaja Toivo Tänavsuu arvamusartikkel, mille avaldas uudisteportaal Delfi 6.septembril 2017. 

Meil on vähiravifondis “Kingitud elu” mure, mis ei tundu ainult meie mure. Jagatud mure on pool muret, seetõttu jagaksin seda sinuga, hea tervishoiu eest vastutav minister Jevgeni Ossinovski.

Oleme saanud sel nädalal korraga viis abitaotlust inimestelt, kellel on vähk ja kes vajavad ravi. Meil jääb nende inimeste aitamiseks hetkel puudu 70 000 eurot.

Kõik viis on tervisekindlustatud, elujõulised ja osa isegi tööl käivad inimesed. 

Alla 40-aastasel naisel on ajukasvaja. Tal on kolm alaealist last.

Kahest vanaisast ühel on soolevähk, teisel leukeemia.

Kuuekümnesel mehel on kilpnäärmekasvaja ning ühel vanemal proual veel soolevähk.

Kõigile neile sai mingil hetkel arsti juures selgeks, et neil on põhimõtteliselt kaks valikut: maksta või ära surra.

Tõenäoliselt serveeris arst asja umbes nii: vaadake, seis on nüüd selline, et haigekassa võimalused teie ravimiseks said läbi. Saaksime ravi jätkata, kuid selleks peate ise leidma mitu tuhat eurot iga kuu.

Nii nad siis pöördusid vähiravifondi poole.

“Probleem” nende inimestega on selles, et neil on läinud hästi. Nad kõik esitasid meile abipalve juba tükk aega tagasi ja seni on ravi toiminud. Elud on pikenenud märgatavalt. Näiteks ajukasvajaga pereema aitame juba aasta algusest. Mõnda teist inimest aga juba alates 2015. aasta kevadest. Haigused püsivad kontrolli all ning elud on väärt elamist.

Soolevähiga proua kirjutab: “Ma ei ole küll enam noor inimene aga elutahe ja rõõm on sees. Minu perele ja mulle on see suurim kingitus.”

Leukeemiaga mees tunnistab, et valmistus siit ilmast lahkuma juba kaks aastat tagasi. Tervis oli vilets ja arsti jutt kallist ravimist, mis tuleb ise hinge hinnaga välja osta ka just optimismi ei sisendanud. Kuid fondi abil sai ta oma ravi alustada. Elutahe, enesetunne ja füüsiline võimekus paranesid ning juba paar aastat on ta olnud päris vunts vanaisa.

Soolevähiga mees tahtis samuti alla anda kui kuulis, et peab ravi eest välja käima üle 6000 euro ja seda iga kuu. Kuigi mõtles: palju oleks veel teha. Lapsed ja lapselapsed vajasid vanaisa, sära nende silmis ei kustunud ja papa oli sunnitud tugev olema.

Nüüd on sellest möödas juba peaaegu aasta ja papa on ikka tugev.

Kilpnäärmevähiga mees käib tööl, nokitseb aias, kohtub sõpradega ja kui vaja, siis ei tee mitte midagi ehk on lihtsalt niisama. Nüüd on temagi juba mitmekordne vanaisa.

Mul on raske. Tunnen fondi asutajana suurt vastutust, et saaks kõikide nende inimeste ravi jätkata. Mida ma neile ütlen?

Haigekassa ütleb neile, et nad pole piisavalt kulutõhusad. Kulutõhusus on väga oluline. Olen nõus, et riik ei peaks rahastama ükskõik mis hinnaga kõiki ravisid.

Ent need inimesed on siiski sada protsenti kulutõhusad nii riigile kui ka oma lähedastele, sest nad elavad. Või kui pikalt peaks elama, et olla piisavalt kulutõhus – kas kaks aastat on piisav?

Minister Ossinovski, 13. mail vastasid Riigikogus arupärimisele (APЗ32), mis puudutas vähiravi kättesaadavuse probleemi ning vähiravifondi “Kingitud elu” tegevust.

Sinu vastustest jäi kõlama, et probleemi lahendamiseks pole muid võimalusi kui suunata ebamäärases tulevikus natuke rohkem raha tervishoidu – ja ehk siis muutuvad ka mõned vähiravimid paremini kättesaadavamaks. Võibolla. Loodetavasti.

Me ei jäänud selle vastusega rahule. Kolme ja poole aasta jooksul on vähiravifond “Kingitud elu” aidanud ligi 200 inimest, kusjuures abi on saanud peaaegu kõik, kes fondi poole on pöördunud ning kes on vastanud fondi kriteeriumitele (tõenduspõhine ja näidustatud ravi, arsti suunamine, ravimi kättesaamatus haigekassa finantseerimisel). Me pole saanud sentigi poliitilist katuseraha, riik on meid aidanud täpselt nulli euroga. Aga meil on olnud nii palju lahkeid annetajaid. Kui nemad on pidanud meie tööd vabatahtlikult piisavalt kulutõhusaks, siis miks ei võiks see olla kulutõhus riigi jaoks, kes kasutab maksuraha?

Seejuures on fond rahastanud ka eriti kalleid ravisid, kus ühele patsiendile kulub rohkem kui 100 000 eurot aastas – ühe sellise ravi sai sel aastal 5-aastane täiesti kulutõhus poiss Tauris.

Iga Eesti maksumaksja ootab õigustatult, et riiklik tervisekindlustus korvab talle hädavajaliku ravi, mis parandab tema elukvaliteeti, annab juurde lisa eluaastaid või koguni teeb terveks.

Kõik seni vähiravifondi “Kingitud elu” poole pöördunud inimesed on riigi poolt justkui maha kantud. Kuid kümned neist on elanud või elavad tänu vähiravifondi toetusele aasta või aastaid ning mitmel juhul on abisaanud tunnistatud terveks, vähist puhtaks.

Näiteks Mustvee mees Alar, kelle ravisse panustasime kaks aastat tagasi üle saja tuhande euro, elab täisväärtuslikku elu: käib tööl, armastab naist, hoolitseb pere eest.

68aastase narvalanna Svetlana melanoomiravi rahastasime alates 2015.aasta suvest kuni 2016.aasta lõpuni iga kuu umbes 6000 euroga. Hiljuti käis Svetlana arsti juures uuringutel kenas suvekleidis, särades nagu prillikivi. Sel aastal ei ole tal enam ravimit tarvis läinud.

Mullu toetasime umbes pool aastat keskealise põlvalanna Anika rinnavähiravi. Sügisel tunnistati ema ja vanaema terveks.

2016.aasta kevadel pöördus fondi poole 50-aastane Tartu pereisa Erik, kellel on kaks toredat tütart. Tervislikku ja sportlikku elu elanud mehel diagnoositi ootamatult kopsuvähk. Mees sai fondi kaudu ravimi, mis maksab neli Eesti keskmist kuupalka (ühe kuu ravimi hind). Fond on meest toetanud tuhandete eurodega iga kuu, nüüd juba poolteist aastat. Erik käib tööl ja panustab ise oma ravisse 500-800 eurot kuus. Tema pere tasub riigikassasse maksudena ilmselt teist sama palju või rohkemgi.

Eriku tütar on andekas iluvõimleja, juunioride klassi talent. See on üsna kulukas võistlussport. Eriku abikaasa Margit leiab, et lapsed ja nende tulevik ei peaks kannatama seetõttu, et issil on riigi arvates liiga kallis haigus. Ja riik ei usu, et Erik elab veel kaua.

Miks ei võeta arvesse seda, et Erik tunneb end praegu tervemana kui kunagi varem? Et ta on vähiga elanud juba pea kaks aastat, pole kordagi isegi töövõimetuslehel olnud ning tema peres kasvavad väiksed lapsed, kes soovivad trennides käia, normaalset elu elada. Margit ei mõista, miks peab Eriku pere kulutama selle osa säästudest või palgast ravimitele, mille muidu saaksid panustada oma laste tulevikku?

Ma ei oska neile vastata. Kas sina oskad?

Kopsuvähiga Erik jookseb iga päev 5-7 kilomeetrit ja sõidab mitu korda nädalas rattaga kuni 70 kilomeetrit – kas selline elu tundub elamiseks piisavalt kulutõhus?

Kusagil sotside valimisvankri juures ütlesid, et iga Eesti inimene on oluline. Et me peame panustama eelkõige inimestesse, mitte betooni ja majanduskasvu. See on väga tore mõte. Nii teemegi!

Kogu probleemile on tegelikult olemas lahendus.

Juhul, kui fond kedagi toetab ja tõestab ära, et ravi toimib - sellel on positiivne mõju ning see annab inimesele täisväärtuslikku elulisa -, peaks ravi rahastamise fondilt üle võtma Haigekassa. Sest siis ei saa enam ebapiisava kulutõhususe argumendi taha pugeda. See argument hajub kui udu.

Ei ole ju õige, et sotsiaalministeerium ning Haigekassa suhtuvad asja nii: vähiravifond “Kingitud elu” ju aitab hädasolijaid. Tublid! Pange edasi! Järelikult riiklikust vaatevinklist probleemi pole.

PS Arvutasin: annetuskastidega kuluks fondi vabatahtlikel kaubanduskeskuses 70 000 euro kokku kogumiseks 12 päeva. Seda utoopilisel eeldusel, et Eesti inimesed ostlevad 24 tundi ööpäevas sama intensiivselt kui tipptunnil. Praegu aga pole meil ajaliselt isegi seda 12 päeva.

Hea minister, palun anna nõu, mida teha?

Toeta viie abivajaja ravi

Maksesaaja: SA Hille Tänavsuu Vähiravifond Kingitud Elu

Swedbank: EE212200221059073061
SEB pank: EE211010220228917224
LHV pank: EE137700771001442514
Danske pank: EE133300332166860001
Nordea pank: EE591700017003638161