Viimasel ajal oleme saanud toetada kahte naist võitluses rinnakasvajaga. Ravid toimivad hästi ning daamid saavad fondile edaspidigi loota. Mõlemad tunnistavad, et päevad on täis lootust ja elurõõmu. On vägagi palju põhjust elada: ühel naisel on kaks alaealist last, teine on lausa seitsmekordne vanaema!

54-aastane Mulgimaal elav L., keda toetame alates novembrist, kirjutab:

"Olen juurde saanud imelised kolm kuud heas tervislikus seisus. Seda tänu minu raviarstile Peeter Padrikule, suurepärasele meditsiinipersonalile Tartu Ülikooli Kliinikumis ja fondile Kingitud elu, kes on finantseerinud minu elutähtsat ravi. Tänan ka oma häid tuttavaid, sõpru, kolleege, pereliikmeid abi eest.

Ei mäletagi enam sellist kergust oma füüsilises kehas, nagu eelmisel kuul. Viimati tundsin end nii hästi kümmekond aastat tagasi.

Uue rohu tarvitamise alguses oli palju tagasilööke: kord läks veri halvaks, siis tekkisid valud erinevatesse keha piirkondadesse, siis hakkasid külge pisikud ja muud vead, mis tõstsid palaviku kõrgeks, tekkis köha jne. Aga viimase kuu jooksul on tervis läinud igati paremaks. Kuu algul ajasid tolmused keskkonnad hullult köhima, kuid seegi läks üle.

Tõusen igal hommikul üles tänutundega ilusa päeva alguse ja hea enesetunde eest.

Mu päevad on olnud kiired, täis õppimist ja õpetamist, töötamist meeldivate inimestega. Olen saanud ka oma lastele toeks olla. Mul on 15- ja 17-aastane tütar. Uinun, mõeldes läbi omi häid päevasündmusi ja õnnestumisi. Tunnen rõõmu ja heameelt väikeste asjade üle, saan magama jääda rahus ja tänuga."

67aastane Pärnumaal elav Mare, kelle ravil on fondi õlg all alates septembrist, aga kirjutab:

„Aastal 2004 avastati mul rinnavähk. Olin siis 52-aastane. Poleks ma trauma tõttu rangluud murdnud, oleks tõsisem haigus endast märku andnud suure tõenäosusega siis, kui teha oleks olnud vähe. Meie suguvõsas pole varem rinnavähki esinenud, seega oli see suur šokk millele varem mõelda kohe üldse ei osanud.

2004. aastal oli mul kaks operatsiooni. Opereeriti vähikolle rinnast ja lümfisõlmed kaenla alt, sain ka kiiritusravikuuri. Aga 2006.aastaks (arvatavalt juba varem, sest tol ajal ei olnud kasvaja leviku uuringud nii tavalised kui praegu) olid luudesse tekkinud metastaasid ning sellest ajast peale olen saanud igakuiselt hormoonravi ja luid tugevdavat ravi. Haiguse avastamise ja tänase päeva vahele on mahtunud veel ka kaks keemiaravikuuri.

Ma ei ole allaandja ja kuigi vahel oli väga raske, olen säilitanud oma rõõmsa meele ja lootuse võimalikult pikale toimekale elule. Selleks on andnud mulle erilist põhjust minu kolm last ja nende seitse lapselast, kellest osad on juba täiskasvanud. Oleme olnud abikaasaga tubli tiim, et pakkuda lastelastele muretuid puhkusehetki maal vanavanemate juures. Vaatamata raskele haigusele ja tõsistele hirmudele oleme suutnud oma rasked hetked ületada ning koos edasi minna. Kuna elame Tartust, minu ravil käimise kohast, kaugel, on Eesti kliima meile pakkunud väljakutseid ravile jõudmiseks. Oleme need iga kord seljatanud ning sama meelt olen ka oma haiguse suhtes – hetkel proovin mina olla tugevam.

Kahjuks viimasel tervisekontrollil avastati mul aga uued vähisiirded: seekordselt olid haaratud minu lümfisõlmed.

Tänu oma raviarstile Peeter Padrikule, sain ma teada, et on olemas minu haigusega sobiv ravi - Ibrance, mis võiks seekord olla taas ajapikenduse andjaks. Kuna haigekassa seda uut ja kallist ravi veel ei rahasta, soovitas ta pöörduda taotlusega „Kingitud Elu“ fondi poole.

Fondile taotluse tegemine on tehtud väga lihtsaks, mille üle olin väga rõõmus, sest keeruliste juriidiliste ning meditsiiniliste tekstide lugemisega ning taotluste täitmisega oleksin suure tõenäosusega jäänud hätta. Hille Tänavsuu Vähiravifond Kingitud Elu kodulehega esmatutvust tehes tundsin, et selle fondi käivitajad ja elushoidjad on olnud sarnaste muredega kimpus ning soovivad sellest abivajajaid säästa. Kui sain teada positiivsest otsusest ravi rahastamise osas, langes suur hulk murekoormat mu hingelt. Vähemasti on nüüd ajutiseltki võimalus saada hetkel parimat ravi! Ma olen südamest tänulik fondi töötajatele ning lahketele annetajatele, kes on otsustanud teha võimalikuks mulle ja teistele vähihaigetele juurdepääsu kaasaegsetele ravile. Raske on oma tänu sõnades väljendada, kuid oma hinges oleme kogu perekonnaga kõigile annetuse teinud inimestele ja ettevõtetele ääretult tänulikud.

Loodan, et see ravi aitab mul veeta veel nii mõnedki ilusad aastad koos abikaasaga ja pakkuda ka noorematele lapselastele mõnusaid hetki koos meiega.

Ei julge kõvasti hõisata, aga hetkel on minu kaaslane lümfilõlmedes püsinud muutusteta ja loodame kogu perega, et see veel pikaks ajaks nii ka jääb. Tänu teile, head toetajad ja abistajad.”