Rein, Enn ja Arvo: kolm Eesti meest tänavad neile kingitud võimaluse eest elada
Vahepeal oleme taas saanud paljudele Eesti inimestele kinkida hingerahu, lootust, ravivõimaluse ja elupäevi. Näiteks võitleb soolekasvajaga Räpina vallas elav 60-aastane Rein Ruus. Tema raviks kulub järgneval kahel kuul üle 5200 euro, millest Rein katab veerandi ja fond ülejäänu.
"Kõigepealt muidugi suured tänud!” kirjutab Rein. “Minu lugu sai alguse juba 2005 aastal, kui esmakordselt avastati jämesoole halvaloomuline kasvaja.
Tookord sain õigel ajal operatsioonile ja kasvaja eemaldati. Siirdeid veel ei olnud. Sain ka pool aastat keemiaravi.
Edasi käisin kontrollis regulaarselt. Aga kui olin käinud kontrollis juba kümme aastat ja justkui midagi ei olnud enam, siis kontrolli enam ei läinud - kõige suurem viga, mis ma olen teinud.
2017.aastal läksin mingi külmetushaigusega perearsti juurde. Kuna tema oli minu eelneva haigusega kursis, siis katsus maksa piirkonda ja see tundus talle kahtlane. Kohe saatis minf ultrahelisse ja maksas avastati siirded.
Edasi juba TÜ Kliinikumi uuringutele. Kuna opereerida enam ei saavat, siis määrati keemiaravi. Esimene ravim oli väheefektiivne ja andis käesoleva aasta alguses allergilise reaktsiooni. Seda enam kasutada ei saanud. Teisel ravimil aga ei olnud mingit mõju, kasvaja suurenes ja ka siirded suurenesid.
Hetkel elan ühe päeva korraga ja tunnen sellest päevast rõõmu. Püüan teha asju, mida suudan. Pere toetab igati, kui midagi vaja, siis helistan ja keegi saab ikkagi tulla appi. Samas ega ma iga väikse asja pärast ka abi kohe paluma hakka.
Mingi sund või kohustus peab olema, mis sind ajab voodist üles tegutsema, muidu võid langeda enesehaletsusse ja siis pole saa enam ei elus, ega surnud. Aeg, mis mulle on jäänud, tuleb ära elada.
Samuti on suur toetus ka tööandja poolelt, kuna mul suhteliselt spetsiifiline töölõik, IT-ga seotud. Mul lubatakse töötada kodukontoris. Püüan ise, nii kaua kui võimalik, seda tööd teha. See on kohustus, mis paneb tundma vajalikuna ja tegutsema, mitte halama kusagil nurgas.”
Tänulik on ka 71-aastane Tartus elav Enn, kes võitleb vähiravifondi annetajate toel kõhukelmekasvajaga. Ta kirjutab:
"Otsustades enesetunde järgi on selle aasta alguses tehtud esimene ravikuur andnud haigusest aeglase paranemise märke. Tundub, et ravikuuride kordamine vastavalt dr. Jürgensi otsusele võib anda positiivse lõpptulemuse.
Tänu vähiravifondi toel saadud esimesele 3-kuulisele ravikuurile olen poole aasta jooksul suutnud säilitada osalise füüsilise vormi ja viimastel kuudel teinud ka osalise koormusega vaimset tööd.
Hindan vähiravifondi abi väga kõrgelt ja loodan fondi toel oma haigusest kas osaliselt või täielikult paraneda. Loodan veel mõnda aega oma lastele ja lastelastele toeks olla.”
80-aastasel Arvol on maksakasvaja. Oleme meest toetanud juba pool aastat. Tema tütar Urve kirjutab:
“Minu isa on nõrk ning tal on veidi raske kirjutada. Ta võitleb vähiga juba kolm aastat. Tänu fondile on mu isa veel elujõuline ja jätkab võitlust. Tähistasime 2018. aasta novembris pidulikult isa 80. juubelit. See on suur õnn, et saan oma isaga rääkida, käia tal külas ning teha koos temaga lühikesi jalutuskäike. Suur kummardus ja üüratu suur tänu Vähiravifondile Kingitud Elu."
"Kõigepealt muidugi suured tänud!” kirjutab Rein. “Minu lugu sai alguse juba 2005 aastal, kui esmakordselt avastati jämesoole halvaloomuline kasvaja.
Tookord sain õigel ajal operatsioonile ja kasvaja eemaldati. Siirdeid veel ei olnud. Sain ka pool aastat keemiaravi.
Edasi käisin kontrollis regulaarselt. Aga kui olin käinud kontrollis juba kümme aastat ja justkui midagi ei olnud enam, siis kontrolli enam ei läinud - kõige suurem viga, mis ma olen teinud.
2017.aastal läksin mingi külmetushaigusega perearsti juurde. Kuna tema oli minu eelneva haigusega kursis, siis katsus maksa piirkonda ja see tundus talle kahtlane. Kohe saatis minf ultrahelisse ja maksas avastati siirded.
Edasi juba TÜ Kliinikumi uuringutele. Kuna opereerida enam ei saavat, siis määrati keemiaravi. Esimene ravim oli väheefektiivne ja andis käesoleva aasta alguses allergilise reaktsiooni. Seda enam kasutada ei saanud. Teisel ravimil aga ei olnud mingit mõju, kasvaja suurenes ja ka siirded suurenesid.
Hetkel elan ühe päeva korraga ja tunnen sellest päevast rõõmu. Püüan teha asju, mida suudan. Pere toetab igati, kui midagi vaja, siis helistan ja keegi saab ikkagi tulla appi. Samas ega ma iga väikse asja pärast ka abi kohe paluma hakka.
Mingi sund või kohustus peab olema, mis sind ajab voodist üles tegutsema, muidu võid langeda enesehaletsusse ja siis pole saa enam ei elus, ega surnud. Aeg, mis mulle on jäänud, tuleb ära elada.
Samuti on suur toetus ka tööandja poolelt, kuna mul suhteliselt spetsiifiline töölõik, IT-ga seotud. Mul lubatakse töötada kodukontoris. Püüan ise, nii kaua kui võimalik, seda tööd teha. See on kohustus, mis paneb tundma vajalikuna ja tegutsema, mitte halama kusagil nurgas.”
Tänulik on ka 71-aastane Tartus elav Enn, kes võitleb vähiravifondi annetajate toel kõhukelmekasvajaga. Ta kirjutab:
"Otsustades enesetunde järgi on selle aasta alguses tehtud esimene ravikuur andnud haigusest aeglase paranemise märke. Tundub, et ravikuuride kordamine vastavalt dr. Jürgensi otsusele võib anda positiivse lõpptulemuse.
Tänu vähiravifondi toel saadud esimesele 3-kuulisele ravikuurile olen poole aasta jooksul suutnud säilitada osalise füüsilise vormi ja viimastel kuudel teinud ka osalise koormusega vaimset tööd.
Hindan vähiravifondi abi väga kõrgelt ja loodan fondi toel oma haigusest kas osaliselt või täielikult paraneda. Loodan veel mõnda aega oma lastele ja lastelastele toeks olla.”
80-aastasel Arvol on maksakasvaja. Oleme meest toetanud juba pool aastat. Tema tütar Urve kirjutab:
“Minu isa on nõrk ning tal on veidi raske kirjutada. Ta võitleb vähiga juba kolm aastat. Tänu fondile on mu isa veel elujõuline ja jätkab võitlust. Tähistasime 2018. aasta novembris pidulikult isa 80. juubelit. See on suur õnn, et saan oma isaga rääkida, käia tal külas ning teha koos temaga lühikesi jalutuskäike. Suur kummardus ja üüratu suur tänu Vähiravifondile Kingitud Elu."
