Oktoobris osales vähiravifondi juhataja Toivo Tänavsuu Tallinnas toimunud ümarlaual, kus erinevate huvigruppide esindajad arutasid selle üle, milline on olukord Eesti vähiravis ning kuidas saaks ravimite kättesaadavust parandada. 

Kohtumisel tutvustati onkoloogilise ravi võimaluste analüüsi raportit, millele järgnenud ümarlauadiskussioonis vaadati onkoloogilise ravi arengu tulevikku. Ühises diskussioonis tõdeti vajadust vähistrateegia järele ja reaalelu andmete olulisust lisaks kliiniliste uuringute andmetele.. Samuti rõhutati hinnakokkulepete olulisust ning enamate ressursside vajadust uute vähiravimite kättesaadavuse tagamiseks.  

Rootsi Terviseökonoomika instituudis (IHS) valminud analüüsis „Comparator Report on Patient Access to Cancer Medicines in Europe Revisited - Estonian outlook“ võrreldakse olukorda 28s EL riigis, Norras ja Šveitsis. Aruanne toetub varasemale võrdlusuuringule, mis viidi läbi 2005. aastal ning annab põhjaliku ülevaate vähktõve arengutest Euroopas viimase kahekümne aasta jooksul.

Aruandest selgub, et vähktõvega inimeste arv kasvab Euroopas jätkuvalt, olles aastatel 1995 – 2015 tõusnud 30% võrra. Kuigi vananeva elanikkonna tõttu haigestunute arv tõuseb ning kulutused vähiravimitele kasvavad, on kogukulud vähiravile püsinud samal tasemel (6% kogu tervishoiukuludest), seda suuresti tänu ambulatoorsele ravivõimalusele ning ravile, mida võimaldavad uued kasutusele võetud ravimid.

Raportis tõdetakse, et vähiravimite kättesaadavus on riigiti väga erinev. Suuremad erinevused torkavad silma rikkamate ning vaesemate riikide vahel, kuid erinevusi võib märgata ka sarnase ostujõuga riikide võrdluses. Eri osapoolte koostöös üritatakse leida lahendusi, kuidas kõige otstarbekamalt tasakaalustada uute ravimite rahastamine ravimitootjate ning rahastajate vahel. 

Olukord Eestis: head tulemused piiratud ressurssidega

Prof Peter Lindgren tõi raportit tutvustades välja, et nii nagu Euroopas üldiselt, on ka Eestis vähijuhtude arv aastatel 1995 – 2012 kasvanud.

Vähijuhtude arv 100 000 elaniku kohta on aastatel 1995-2014 tõusnud 348lt 546ni. Lindgren tõi siinkohal välja kasvu erinevad põhjused: elanikkond vananeb, diagnoositakse rohkem haigusjuhte, samas arenevad ka teiste valdkondade (näiteks südamehaigused) ravivõimalused, mis tingib inimese jõudmise suuremasse vähiriski vanusesse.

Levinuimad vähitüübid olid eesnäärmevähk (29% juhtudest) meestel ning rinnavähk (21% juhtudest) naistel. Vähisuremus oli kõrgeim kopsuvähi (meestel) ja rinnavähi (naistel) puhul.

Suremus on vahemikus 1995 – 2016 kasvanud 26% ning suremuse määr on Eestis kõrgem kui Euroopas keskmiselt. Naiste suremuse näitajad on sarnasemad EL keskmisega, kuid meeste suremus on võrreldes EL keskmisega kõrgem.

Viie aasta suhteline elulemus (aastatel 1994 – 2007) on tõusnud, kuid jääb siiski EL keskmisele alla. Vähktõvest tingitud majanduslik koormus on Eestis aastatel 2010 – 2014 kasvanud enneaegse suremuse tõttu.

Raportist selgub, et Eesti kulutused vähiravile jäävad alla Euroopa keskmise (60 eurot versus 169 eurot). Samas on ka Eesti kogukulutused tervishoiule Euroopa keskmisest madalamad (nii SKP kui per capita). Vähiravisse tehtud investeeringute tase on madal, uute ravimite kasutuselevõtt aeglane ning kasutus madalam kui teistes võrdlusriikides.

Kättesaadavuse parandamiseks pakutakse välja erinevaid võimalusi, näiteks: riski- ja kulujagamise skeemide laiendamine (managed entry agreements – MEA), mille arv on küll kasvanud, kuid erinevate lahenduste edasine areng vajab eelkõige tehnoloogilisi lahendusi; mitmetes riikides on kasutusel spetsiaalsed fondid innovaatiliste või harvikhaiguste jaoks.  

Vähiravi on prioriteet

Eesti Haigekassa ravimite ja meditsiiniseadmete talituse juht Erki Laidmäe nentis, et kuigi Eesti tervishoiusüsteemis on vähe raha, kasutame seda efektiivselt. Hinnang tegevusele sõltub vaatenurgast – kas klaas on pooltühi või pooltäis. „Haiguskoormuse puhul YLD (Years Lost due to Disability) ei kasva vastavalt vähijuhtude arvule – see tähendab, et teeme midagi õigesti. Uute ravimite kasutuselevõtt on alguses aeglane, kuid võtab kiiresti järele,“ tõi Laidmäe näiteks.

Laidmäe hinnangul on võrreldes teiste valdkondadega vähiravi Eestis prioriteet. Selle ilmestamiseks tõi ta välja, et haigekassa investeeris eelmisel aastal vähi valdkonda 83 miljonit eurot (sh kemoteraapia, kirurgia, ravimid) ning lisaks 15 miljonit jaemüügi ravimitele.

„Avalikkuses toimuvat diskussiooni kuulates tundub mõnikord, et arengud on aeglased, kuid tegelikkuses lisatakse hüvitatavate ravimite nimekirja igal aastal uusi vähiravimeid. Näiteks tänavu lisati rinnavähi, melanoomi, kroonilise lümfoidse leukeemia (CLL) ning munasarjavähi ravimeid. Järgmise aasta kohta pole veel teada, kuid augustist 2017 on üleval 30 uut taotlust ning suure tõenäosusega lisatakse nimekirja 5-6 uut ravimit,“ kommenteeris Laidmäe.

Laidmäe tutvustas, et aastast 2018 ootavad süsteemi ees muutused – haigekassa saab suurema rolli ravimite hinnastamise ning hüvitamise protsessis. Samuti pööratakse suuremat tähelepanu statsionaarselt ning ambulatoorselt kasutatavate ravimite hüvitamise protsesside ühtlustamisele: kõik taotlused vaatab üle ravimikomisjon, kes teeb ettepanekud haigekassa juhile; haigekassa juhatus teeb omalt poolt ettepaneku uute ravimite piirhindade määramiseks või hinnakokkulepete tegemiseks töö- ja terviseministrile.

Laidmäe sõnul ollakse mitmetes riikides probleemi ees, et hinnamudel pole jätkusuutlik. Samuti tuleb juurde üha rohkem kalleid ravimeid ning nende kohta on vähem andmeid, samas on ebaeetiline patsientide lootusi liialt tõsta. Positiivsena tõi Laidmäe välja, et riski- kulujagamise skeemid  toimivad praktikas, kuid nende rakendamisel ollakse veel tagasihoidlikud. „Nii on tõesti võimalus uusi ravimeid turule tuua ning loodud on võimalus paindlikuks koostööks ravimitootjatega. Ka patsientide tervisealane kirjaoskus on paranenud,“ tõdes Laidmäe.  

Vähi puhul tuleb vaadata tervikpilti

Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Maris Jesse rõhutas, et vähisuremuse ja -elulemuse puhul tuleb vaadata tervikpilti – nii ennetust, varast avastamist, ravi kättesaadavust, ravi koordineerimist ning farmaatsiatööstuse rolli selle kõige juures. Võrreldavad tulemused saab vaid kõiki neid aspekte arvesse võttes.

„Raport on näide, kuidas samu numbreid võib visualiseerida erinevalt – võime rääkida sellest, et olukord on tõsine või hoopis paranenud. Kui vaadata suremuse üldnumbreid , siis vähist tingitud suremus on kasvanud ning jääb mulje, et olukord on halvemaks läinud. Kui vaadata aga vanusele kohandatud suremust, siis on selge, et Eesti on saavutanud märkimisväärseid tulemusi, eriti piiratud ressursse silmas pidades. Kuidas oleme sellised tulemused saavutanud ja üldine tulemus on halb? Seetõttu, et mehed, kes varem surid nooremas eas õnnetuste tõttu või südamehaigustesse, elavad nüüd piisavalt kaua, et arenevad välja vähkkasvajad. Riskifaktorid on endiselt samad, näiteks alkohol,“ selgitas Jesse.

Jesse rõhutas, et ravi tulemust mõjutab varane ravi kättesaadavus, mitte vaid vähi puhul. „Peame silmas pidama, et alates aastast 2010 on Eesti tervishoiusüsteem pidanud elama piirangute all, kui palju tohime kulutada. Eelarvetasakaal on olnud olulisem“.

„On ilmne, et tervisekulutusi vaadates, kulutatakse Eestis ravimitele vähem per capita kõikides diagnoosigruppides, mitte vaid vähi puhul. Viimase kümne aasta jooksul on onkoloogias (tervishoiuteenused ja ravimid) kulude kasv olnud võrreldes teiste valdkondadega kõrgem. Seega ei saa öelda, et me pole vähiravi prioriteediks seadnud, oleme küll,“ kinnitas Jesse ning lisas, et uute ravimite kättesaadavuse puhul on hind, efektiivsus ning lisaväärtus need küsimused, mille ees on ka teised riigid, mitte vaid Eesti. Ka need riigid, kes on meist jõukamad.  

Onkoloogile on vähiravimid patsiendi aitamiseks sageli põhiline instrument

Eesti Onkoteraapia Ühingu juhatuse liige dr Peeter Padrik nentis, et tema jaoks on vähiravimid patsientide aitamiseks põhiline instrument. „On selge, et meil on kasutada palju vähem ressursse kui Euroopas keskmiselt,“ kommenteeris dr Padrik raportit.

Eesti olukorda kirjeldades tõi Padrik välja, et Eestis on ravimite hüvitamisel ning soodusravimi nimekirja saamise taotlemisel kasutusel duaalne süsteem - haiglas kasutatavad ravimid kuuluvad enamasti tervishoiuteenuste nimekirja ning taotluse uute ravimite lisamiseks teevad enamasti erialaseltsid; retseptiravimite puhul teevad taotluse müügiloa hoidjad.

Eesti Onkoteraapia Ühingu juhatuse liikmena tõi ta näiteid ühingu tööst: ühingu põhimõtete järgi tehakse taotlus kõikidele vähiravimitele, mis on EL-is registreeritud ning millel on näidustus ja nähakse kliinilist vajadust. Ühing pole seni selgelt defineerinud kliinilist kasu, kuid see küsimus on üleval ka teistes riikides. Nii on tänavu alustatud diskussioone ja hindamisi, vastavalt Euroopa Onkoteraapia Ühingu seatud instrumendi skaalale (ESMO-MCBS), kuid siiski pole väga selgeid reegleid, kuidas valida ravim, millele soodustust taotleda. Seni on peamised tegurid ravimi hüvitamise otsust tehes olnud kliiniline tõendus, kuluefektiivsus, mõju eelarvele ning konkreetse vähipaikme üldine olukord (juhud, suremus, teised ravivõimalused).

Padriku sõnul kujunevad haigekassa ning ravimitootjate vahelistel läbirääkimistel üha enam välja erinevad riskijagamismudelid (managed entry agreements). Samuti on läbiviidud tervisetehnoloogiate hindamisi, näiteks järgmiste haiguste puhul: melanoom, kolorektaalvähk, HER2 positiivne rinnavähk, mitteväikerakk-kopsuvähk, HPV vaktsiinid, müeloom. Kuid endiselt on selgelt üleval katmata vajadus ravimite järele, kinnitas Padrik.

 

Võimalused katta vajadust ravimite järele

Üks lahendusvõimalus on vähiravifond Kingitud Elu, mis kogub annetusi patsientidele, kelle ravi pole piisavalt kuluefektiivne. Fondi asutaja Toivo Tänavsuu sõnul on 3,5 aastaga kogutud annetusi enam kui 2,6 miljonit eurot ning rahastatud 165 patsiendi (vanuses 5-83) ravi.

Dr Padriku sõnul tekib siinkohal diskussioon: ühest küljest on tegu rahvatervise küsimusega, meil valitseb solidaarsus, kuid teatud maani: „Rahvatervise seisukohast peame rääkima sellest, kuidas ressursse efektiivselt kasutada, kuid teisalt on iga patsiendi jaoks vähk väga isiklik probleem. On olukordi, kus ravim ei pruugi olla kulutõhus kõikide patsientide jaoks, kuid võib väga efektiivne olla individuaalsele patsiendile. Peame tõdema, et randomiseeritud uuringud on olnud kuldne standard, kuid siseneme personaliseeritud meditsiini ajastusse ning uuringutel on oma piirangud“.

„Küsimus on, kuidas saaksime paremini? Vaadates tulevikku, vajame rohkem ressursse. Arstidena vajame rohkem diskussioone ja selgitamist patsiendile – iga patsient on oluline ning igaühele on keeruline selgitada kuluefektiivsust. Ravimifirmadelt ootame efektiivsemaid ravimeid väiksema hinnaga. Haigekassalt võimalusi ravimifirmadele, kuidas olla efektiivsem, erinevate riskijagamismudelitega. Kuidagi peame hakkama mõtlema ka uutele mudelitele, et hinnata individuaalse ravi kuluefektiivsust ning vastavalt selle hüvitamist,“ lisas dr Padrik.

 

Kuidas hüvitada uusi ravimeid?

Eesti Hematoloogiaühingu juht dr Ain Kaare kinnitas, et ka tema põhiinstrument on ravim – kui seda pole, ei saa patsienti ravida. Dr Kaare näitas oma ettekandes listi ravimitest, mis on turule tulnud viimase kümne aasta jooksul ning tõi välja, kui paljusid neist on võimalik Eestis kasutada: „Aastatel 2007-2010 välja tulnud ravimid on enamasti hüvitatud, kuid näiteks uute ravimite puhul, mis turule tulnud viimase kolme aasta jooksul, pole olukord kiita – hüvitatakse vaid ibrutiniibi, mis on kättesaadav väga väikesele osale patsientidest“.

„Enamik uutest ravimitest hematoloogias on harvikhaiguste ravimid. Nende puhul on olukord teistsugune, mõnikord ei viida läbi randomiseeritud 3. faasi uuringuid. Müeloomi või CLL patsiendid elavad haigusega kauem, haigus muutub krooniliseks ning puuduvad elulemuse andmed, ravimitele soodustust taotledes aga progressioonivaba elulemuse andmeid ei aktsepteerita. Samuti ei aktsepteerita kaudseid võrdlusi, kuid otsest võrdlust uute ravimite ning nende vahel, mida täna kasutame, sageli pole,“ kirjeldas Kaare tänast olukorda.

„Leian, et otsustuse tegemise periood on liiga pikk (haiglaravimite kohta tehakse otsus vaid korra aastas) – kui täna teeme taotluse, võime uut ravimit kasutama hakata aastal 2019. Kuid valdkonnas, kus toimuvad kiired arengud, on see liiga hilja,“ lisas ta. Näitena tõi ta bortesomiibi, mida saab kõikidel müeloomipatsientidel kasutama hakata alates järgmisest aastast, kuid ravim tuli turule enam kui kümme aastat tagasi. Täna räägitakse juba uuematest ravimitest, aga neid ei saa me kasutada.

Hematoloogia vaatepunktist pole kogupilt väga optimistlik, nentis dr Kaare.

 

Diskussioon: toimunud on edasiminek, kuid haigusjuhtude arv kasvab jätkuvalt

Diskussiooni avas moderaator Michael Thomas A.T. Kearney’s Global Pharmaceutical and Health Pracice’ist, kes nentis, et aastatega on toimunud edasiminek, kuid haigusjuhtude arv kasvab jätkuvalt ning seega on vajadus teemaga tegeleda endiselt olemas. „Eesti on uue ajajärgu lävel, kus mõeldakse üldisemalt selle üle, kuidas tervishoidu rahastada, et see oleks pikaajaliselt jätkusuutlik. Meil on kollektiivne vastutus kasutada ressursse vastutustundlikult ning saavutada parim võimalik tulemus. Kliinilisest perspektiivist kuulsime mitmeid aspekte, fookus on lisaväärtusel. Diskussiooni üks teema on see, kuidas jõuame personaliseeritud hüvitamise mudeliteni,“ võttis ta kokku.

Thomas tõi välja, et Eesti on mitmete väljakutsete ees – terviklik lähenemine (tervisekäitumisest kuni ravimiteni), mida saame siin paremini teha; mida tähendab ravimite väärtus, kuidas hinnata ravimite väärtust, peame silmas erinevaid asju. Tulekul on palju lubavaid tooteid, kuidas neid hinnastada? Mida saame paremini ja teisiti teha, et onkoloogia valdkonnas oleks tulemused suures plaanis paremad?

Kadri Mägi-Lehtsi  Ravimitootjate Liidust tõdes, et vähi puhul ei sõltu tulemus ainult ravimitest. „Üks põhjus, miks tulemused on paranenud, on see, et meil oli kõikehõlmav vähistrateegia. Täna see puudub,“ tõi Mägi-Lehtsi välja. „Teine teema on väärtus – arvan, et siinkohal mõtleme erinevaid asju, kui teemast räägivad maksjad, heategevusorganisatsioonid või ravimitootjad. Peaksime detailsemalt arutlema detailide üle – kuidas hindame väärtust, mis on ravimite väärtus, kuidas teeme tervishoiutehnoloogiate hindamisi?“ pakkus Mägi-Lehtsi välja.

Dr Padrik tõstatas küsimuse, et tegelikult ei ole teada, kas Eesti edusammud on tingitud vähistrateegiast või mitte, mis on tulemuste taga: „Võib olla on tegu üldisema arenguga tervishoius, võib olla peaksime ise aktiivsemad olema ning tegutsema riigi poolt ette antud strateegiateta - paljud tegevused ei nõua strateegiat. Ressursid on muidugi olulised, strateegia aitab ehk nende saamisel, kuid ravimite hüvitamise süsteem on sama nii strateegiaga kui ilma“.

Maris Jesse selgitas, et aastatel 2007-2015 oli olemas vähistrateegia – tegu oli ülevaatliku strateegiaga, mis hõlmas ennetust, varast avastamist, kliiniliste arengute rahastamist. „Saime strateegiast õppetunni tulevikuks, et eesmärgid ning nende jälgimine peavad paigas olema, siis saab erinevad tegevused, ka erinevate osapoolte tegevused, koondada nende eesmärkide täitmiseks. Õppetund oli ka see, et ennetuse osas saime hästi hakkama. Kliinilise töö arendamises me nii edukad ei olnud. Peamine takistus oli, et tööd peaks juhtima klinitsistid, kuid nad on liiga hõivatud, tulevikus peab neile aega jätma. Oli ka läbikukkumine – palliatiivravi kaks kontseptsiooni, kuna tegu oli erinevate koolkondadega, kes ei jõudnud kokkuleppele,“ rääkis ta.

Eesti Vähiliidu nõukogu esimees onkoloog dr Vahur Valvere kinnitas oma usku vähistrateegiasse - vähistrateegia või vähiplaan on igal arenenud riigil olemas. „Tegu on tegevuste kompleksiga – kui tegelda kõikide aspektidega, siis saame vähendada suremust ning muutub üldine elulemus,“ ütles dr Valvere.

 

Personaalmeditsiin ning personaalsed hüvitusskeemid

Kadri Mägi-Lehtsi tutvustas, et ravimifirmad saavad patsientidele väärtust pakkuda näiteks läbi riskijuhtimise plaanide, kuid rõhutas, et tootjate jaoks on siin oluline konfidentsiaalsus. Samuti tekib Mägi-Lehtsi sõnul küsimus, kui madalale saab hinna viia – oleme uhked EL, OECD ja NATO liikmed, kuid soovime ravimeid saada India hinnaga.

Tulevikuplaanis näevad diskussioonis osalejad küsimusi seoses personaliseeritud meditsiiniga – tekib küsimus, kuidas ravimeid hinnata ning kuidas saada reaalseid andmeid?

Erki Laidmäe sõnul käib selleteemaline diskussioon kogu Euroopas ning individuaalsemal hüvitusskeemil on nii pooldajaid kui vastaseid. Laidmäe tõi välja, et liialt personaliseeritud süsteem pole jätkusuutlik. „Raviotsuste tegemisel on oluline, kuidas reageerib keskmine patsient, seega on kliinilised uuringud vältimatud. Ravimitest rääkides tuuakse välja, kui hästi ravim töötab, mitu aastat juurde annab, kuid lisanduvad aastad ei ole vaid ravimi toime. Kasutusel on küll riski- ja kulujagamise skeemid ja riskijuhtimise plaanid, kuid need pole võluvitsad,“ võttis Laidmäe kokku.

Diskussioonis toodi välja, et üha enam räägitakse kliiniliste uuringute kõrval ka reaalelu andmete (RWD) kasutusele võtmisest. „Meeldib see meile või mitte, kuid vajame uusi lähenemisi nende patsientide toetamiseks, kelle jaoks pole kulutõhusat ravi. Võrdne ligipääs on kõige lihtsam variant, kui ravi on kuluefektiivne ja hüvitatud. Kui sellist võimalust ei ole, peame leidma uusi lahendusi,“ rääkis dr Padrik.

Tõstatati ka küsimus, kas vähiravimeid peaks hindama samamoodi nagu teisi ravimeid? Dr Kaare pakkus välja, et erinevatele haigustele võiks kehtida erinevad hüvitamise tasemed. „Haruldaste haiguste puhul võiks lävi olla kõrgem. Ka sama diagnoosiga haigustel võib olla esimene ravivalik ei ole haruldane, kuid kolmas ja neljas ravivalik juba on ja seal vajame juba erinevat hüvitamisskeemi. Peame selgelt määratlema, mis on haruldane haigus, mis kliinilise olukorra esinemissagedus, et kulutõhususe mõttes hüvitamine selge oleks,“ pakkus ta.

Toivo Tänavsuu kinnitas, et pooldab personaalseid hüvitusskeeme, sest vähiravifondi praktikast saab tuua näiteid, kuidas ravi, mis kulutõhususe kategooria alla ei mahu, on toiminud. „Räägime uuest era- ja avaliku sektori koostöö mudelist (private public partnership), mis on väga lubav. Ravim ei pruugi olla efektiivne grupi jaoks, kuid võib olla efektiivne individuaalse patsiendi jaoks. Haigekassa saab oma reeglid seada ning neil on olemas võimekus ravi tulemust mõõta,“ arvas Tänavsuu.

Maris Jesse oponeeris, et sellist mudelit ei saa rakendada - kui ravi alustamist toetab erafond, siis pole haigekassal võimalust osaleda hinnaläbirääkimistel. Jesse nõustus, et on vajadus personaliseeritud skeemide ülevaatamiseks, kuid antud juhul poleks tegu haigekassa ning ravimitootjate vahelise hinnakokkuleppega. „Vähiravifond esindab kindlat patsientide gruppi, kuid haigekassa peab esindama kõikide patsientide vaadet – sama toimemehhanism peaks kehtima vastavalt kõikidele ravimitele, mitte vaid vähiravimitele,“ selgitas Jesse.

Dr Padrik nõustus, et süsteem pole lihtne, kuid uutele lahendustele tasub juba mõtlema hakata: „Personaliseeritud meditsiin on tulekul ja mõne aasta pärast on pilt teine. Patsientide grupid on nii väikesed, et randomiseeritud uuringuid ei saa teha, seega meetod kulutõhususe hindamiseks enam ei toimi. Samas peame otsima ka mitteefektiivsemad võtted ning nende osa vähendama - see on sama protsessi teine pool,“ arvas dr Padrik.

 

Diskussiooni kokkuvõttes tõdeti:

·       Kui tahame paremaid tulemusi ning innovatiivseid ravimeid kiiremini kättesaadavaks muuta, vajame rohkem ressursse,

·       vajame uut vähistrateegiat,

·       peame mõtlema riski- ja kulujagamise mudelite arengule,

·       kõikides riikides on üleval küsimus, kuidas hinnata ravimite väärtust, kas vaadata haiguste profiili ning kas ravimite hüvitamiseks sisse seada erinevad tasandid,

·       randomiseeritud kliinilisi uuringuid peavad täiendama reaalsed patsientide raviandmed,

·       võiksime õppida teiste riikide kogemusest, kus on olemas täiendavad fondid uute ravimite rahastamiseks.

Raport:

Comparator report on patient access to cancer medicines in Europe revisited.

Jönsson, Bengt; Hofmarcher, Thomas LU ; Lindgren, Peter and Wilking, Nils (2016)

http://lup.lub.lu.se/record/d8ee8fd1-f778-4525-a180-301faa9ac666  

Raporti tutvustus ning sellele järgnev diskussioon toimus 19. oktoobril kell 10-13 Radisson Blu Sky Hotellis (Rävala pst 3).

Ümarlauda korraldas European Federation of Pharmaceutical Industries and Associations (EFPIA) koostöös Swedish institute for Health Economics`iga (IHE) teadlastega ja Eesti Ravimitootjate Liiduga.