Onkoloog Kadri Putnik ei kanna kunagi musta värvi riideid. "Minu kõige mustemad riided on tumesinised teksapüksid," naerab ta. 

Tema teab paremini kui paljud teised, et elu tuleb võtta kingitusena ja hea huumor ning rõõmsavärviline pluus aitavad tal tema emotsionaalselt ränkraskes töös naeratuse näol ja mõistuse kainena hoida. Sest ka arst on ainult inimene ja mõnikord võtab kogenud tohtrilgi pisara silma, kui patsiendile tuleb öelda, et nüüd on kõik ravivõtted läbi katsetatud ja enam ei ole tema päästmiseks midagi võimalik teha. Rääkisin dr Putnikuga tema tööst vähihaigetega, surmast ning emotsioonidest, mida nii haiged kui tohtrid läbi elavad. 

Mõte, mis surmaga igapäevaselt kokku puutuva arsti jutust võiks kõlama jääda on see, et me keegi ei tea, kui palju meile elupäevi antud on, mistõttu tuleks elu võtta suure kingitusena!

Kuidas sinust onkoloog sai?

Kui ma ülikooli lõpetasin, siis mul polnud aimugi, et ma tahaks onkoloogiks saada, sest siis oli see domineerivalt kirurgiline eriala, aga kirurgia mind ei köida. Aga eluteed on üllatavad. Ma ei läinud kohe residentuuri, kuid hinges tundsin kindlasti, et minust ei saa ravimifirma töötajat või muud tervishoiualast ametnikku. Olen arstide perest, ema ja õde on samuti arstid. Kui tulin onkoloogiasse, siis paljud tuttavad, k.a ema ütlesid, et kas sa oled kindel, et tahad sellist eriala, see on päris raske. Kui ma oma residentuurikoolituse käigus siia osakonda, kus ma praegu töötan, siis ma esimese paari päevaga tundsin, et ma olen kodus.

Millest see äratundmine tuli?

See on see, mida ma tõesti teha tahan. Mind köidab see, et mul pole ühtegi ühesugust päeva ja ma iial ei tea, mis mulle päev toob. Mõni päev on hästi raske. Aga need vähesed hetked, kus ma tunnen, et ma olen saanud kellegi elu muuta, see annab nii palju. Ja see eriala on huvitav ja pidevalt muutuv, eriti viimased 5 aastat. Teadsin juba residentuuris, et tahan melanoomiga tegeleda, vaatamata sellele, et tol ajal ei (10 aastat tagasi) oli melanoom vaid kirurgiline haigus. Minu esimene kogemus osakonnas metastaatilise melanoomihaigega oli selline, et ta suri ära kahe nädala jooksul pärast meie esmakohtumist. See oli väga dramaatiline nii minule kui tema perekonnale. Ja kui ma olin ülikoolis teisel-kolmandal aastal, siis minu eakaaslane, tuttav juuratudeng, kõrvaltvaatajale praktiliselt päevapealt lahkus melanoomi tõttu. Sellised kogemused puudutavad.

Millises seisus inimesed sinu juurde jõuavad?

Mina tegelen süsteemse raviga, nendega, kes saavad keemiaravi ja immuunravi. Mu juurde jõuab inimene siis, kui ta vajab keemiaravi, aga see ei tähenda alati seda, et vähk on kaugele arenenud või lõpp on käes. Vähiravis tuleb sageli kombineerida kõike kolme ravimeetodit — keemiaravi, kirurgia ja kiiritusravi. Keemiaravi tehakse kas enne operatsiooni või kiiritust, et saada kasvajamassi vähemaks, või pärast operatsiooni, suurendades tõenäosust, et haigus ei tule tagasi. Ja siis on tõepoolest ka sellised haiged, kelle ainus ravivõimalus on keemiaravi.

Kuidas sinu tavaline tööpäev välja näeb?

Mul käis täna vastvõtul umbes 20 haiget. Nendest osadel ma alustasin ravi ehk oli pikk ja pigem positiivne jutuajamine. Mul on paar-kolm haiget, kes oma haiguse tõttu päris korralikult valutavad ja ma pean leidma neile valuraviskeemi, see on päris raske. Mul on täna veel mõned haiged osakonnas, kes on rasked ja kellega pean tegelema. Ja siis mul on vaja homseks ette valmistada… ja siis on mõned haiged, kes on kodus, keda telefoni teel nõustan ja kes on oma haiguse viimases faasis. Sageli on jutuajamine pigem lähedastega, et mis nüüd edasi, kuidas ma veel aidata saan, mis on vahepeal juhtunud. Eile oli näiteks vähem haigeid, aga need olid emotsionaalses mõttes palju raskemad. Väga noored ja väga tõsised ning keerulised haiged.

Millised patsiendid kõige rohkem hinge lähevad?

Kui mul on 20-30 aastane haige, siis elan talle rohkem kaasa kui 80aastasele. See on mõnes mõttes ebaõiglane, aga kui on noor elamata elu hääbumas, siis pingutan selle nimel, et see inimene saaks parimat. Sageli on sellisel juhul lisaks ka perekond, kes vajab tuge ja nõustamist.

Emotsionaalselt on minu jaoks kõige raskem noorte emadega, kellel on väikesed lapsed. Näiteks. Arutasime ühe väga noore naisega, kellel on kaks väikest lasteaialast, tema järgmist vastuvõtuaega. Ütlesin talle ühe kuupäeva, ta jäi vait ja uurisin, kas see sobib talle. Ta hästi vaikselt küsis, kas saaks järgmisel päeval, sest tal on laste jõulupidu. Teades, et see on tema viimane jõulupidu koos lastega… hing tõmbab lihtsalt kinni sellisel hetkel. Ja muidugi ma leian talle uue aja.

Mis seisus need inimesed on, kes sinu vastuvõtule tulevad? Mida sa neile ütled?

Vähk ei tähenda tingimata surmaotsust ja seda tuleb paljudele selgitada. Vähk on krooniline haigus. Aga nad ei ole üldjuhul väga kurvameelsed, kuigi ilukirjandusest ja filmidest jääb vähihaigest hästi morbiidne mulje. Enamasti nad on minu patsiendid hästi elurõõmsad. Meil on ka hingehoidja ja psühholoog, kes aitavad. Mõni ei lase üldse ligi, mõnega saan väga hea kontakti. Aga pigem on nad positiivsed ja nendega tuleb ausalt rääkida. Vähist teada saamine on tavaliselt šokk, aga kui patsiendile öelda, et meil on halvad uudised, teil on vähk, AGA me alustame ravi, siis on tal lootust ja lootus käib kogu raviga kaasas.

Kui ta teab algusest peale ausalt, mis seis on, suudab ta seda paremini omaks võtta. Minu printsiip on küll, et patsiendile ei tohi valetada. Inimene peab olema täielikult informeeritud. Mõni ei tahagi teada, vot siis on raske. Eriliselt nadis olukorras on arst, kelle patsient ei luba lähedastele mingit informatsiooni oma haiguse kohta anda. Ja siis kui peaks olukord minema väga tõsiseks, siis kiputakse arsti kogu olukorras süüdistama, et kuidas siis nii äkki…tegelikult on inimene haigla vahet ravil käinud kuid või aastaid.

Päris raske on nendega, kes on juba lootuse kaotanud ja alla andnud. Mina näen, et siin oleks veel hästi palju teha, aga tema on alla andnud. Siis tulebki hästi palju suhelda ja selgitada. Aga seda ei ole meile ülikoolis õpetatud. Ja mõnikord pannakse arstile pahaks, et ta ei ole kõike selgitanud. Tegelikult on küll räägitud, aga inimene ei ole mõistnud. Tuleb alati küsida, kui palju sa mu jutust aru said. Esimesel visiidil ei pruugigi kõik meelde jääda. Ja püüan ikka rääkida eesti keeles, mitte keeruliste meditsiiniterminitega.

Ikka küsitakse, mis on mu staadium. Staadium ei pane seda prognoosi paika! Kaua mul elada on jäänud? Mul ei ole mingit võlukuuli kuskil kapis, mille järgi ma ütlen, kes ja millal hakkab ära surema. Ja mõnikord näeme ka meditsiinilisi imesid.

Kuidas nad selle info vastu võtavad, et tuleb alustada keemiaravi ja sellel võivad olla kõrvaltoimed? Ja ühel hetkel võib juhtuda, et ravimid enam ei aitagi…

Mina ütlen nii, et kui inimene on teadlik kõigest, mis on tulemas ja oskab arvestada ka kõrvaltoimetega, millest palju räägitakse, võtab ta need paremini vastu. Arsti jaoks üldse mitte oluline kõrvaltoime on juuste kadu. Kui keemiaravi lõpeb, siis juuksed kasvavad tagasi. Mul on ühe käe sõrmedel patsiente, kes on loobunud ravist selle tõttu, et nad ei suuda oma juukseid kaotada…. Aga parukad on tänapäeval ilusad ja selles tegelikult ei tohiks olla küsimus. Kusjuures kõik ravimid ei võta juukseid maha. Aga rääkimine on minu töö ja kui ma sellest mõnikord ka väsin, siis ma annan endale aru, et ma pean seda ikkagi tegema. Aga vastuvõtupäeva õhtul ma kodus väga palju rääkida enam ei taha.

Kui inimest ette valmistada ka selleks, et ühel hetkel haigus saab tast võitu ja ta on valmis sellega leppima, siis lõpp ei ole sugugi dramaatiline.

Mul oli üks patsient, kellega ravisime tema haigust umbes kolm aastat. Vahepeal võtsin ta keemaravilt maha, et ta saaks oma tütre pulmas tantsida. Ta ütles mulle kohe, et ta tahab teada, kui see aeg on käes. Oli näha, et haigus läheb edasi ja pidevalt uuris, mis nüüd juhtuma hakkab. Leppisime kokku, et ma ütlen talle, kui aeg on käes, siis ta saab oma perekonna samuti ette valmistada. Kui see hetk oli käes, kus ma nägin, et meil on vähe aega jäänud, siis ütlesin talle, et selle jutuajamise aeg on nüüd saabunud. Tema nuttis ja mina ka, kuigi ma tavaliselt patsientide ees pisaraid ei vala. Ja siis ta ütles väga ilusa lause: “Nii, ma nüüd kohe täitsa huviga ootan, mis nüüd edasi saama hakkab!” Inimeses oli tekkinud hingerahu. Kõik oli ette valmistatud, mees ja lapsed teadsid, lahkumine oli ilma vaevade ja kannatusteta. Ma nimetaks seda ilusaks surmaks, sest kõik olid valmis. Aga vahetevahel ei ole keegi valmis, ka arst mitte.

Kuidas sa selle emotsionaalse koormaga toime tuled? Kuivõrd on võimalik kogu see virvarr tööl läbi elada ja mitte koju kaasa võtta?

Mida ma üritan koju mitte kaasa võtta on tööemotsioonid ja töömured ja neid on vahetevahel väga palju. See on see osa minu tööst, mis on hästi raske ja võin kogu oma osakonna nimel öelda, et me ikka vahest põleme läbi ka. Elame haigetele väga kaasa, sest me oleme ka ikkagi inimesed. Meil on väga toetav ja ühtne meeskond, kellega me suhtleme, aitame üksteist, toetame ja meil ei ole omavahelist ükskõiksust. Päeva üks oluliseim osa on meie ühine lõunapaus, kus enamus ühise laua taga istume. Me ei ole siin kunagi oma raske tööga üksinda. Aga see kõik on tööajal. Tööväliselt on ikka igaühel oma elu, ei ole vaja ööd ja päevad pidevalt ninapidi koos olla. Teeme koos hästi palju nalja, oleme siin majas lausa kurikuulsad, sest me nii palju naerame, meil on väga sarnane huumorimeel. Ükskord meile liftis öeldi ka: “Mis te naerate siin, ise onkoloogid!” No mis me siis tegema peame — panema mustad riided selga ja käima mööda maja nagu viimsed võidjad ringi?! Nali ja rõõmsameelsus ongi see, kuidas me selle emotsionaalse koormaga toime tuleme. Aga tööjutt on tõsine, siis naljale kohta ei ole.

Millisel seisukohal oled alternatiivmeditsiini suhtes? Kindlasti pead palju ka sellega kokku puutuma, sest viimases hädas hakkavad inimesed ju katsetama pea kõike…

Alternatiivmeditsiini osas olen mina olnud suhteliselt tolerantne kuni selle hetkeni, kuni see hakkab segama minu ravi. Kui on mul olnud haige, kellele mul endal midagi enam pakkuda ei ole, haigus läheb oma teed ja ta küsib mu käest, kas ta seda teist kolmandat võiks proovida. Aga loomulikult, kui ta soovib. Mina arstina soovitada ei saa, aga ei saa ka keelata. Teine situatsioon on see, kui mul on laual ravimid, mida ma tahaks kasutada ja ta ütleb ei. Sest tema on lugenud siit ja sealt, et mingi loodusravi on parem, keemiaravi on mürk. Aga üsnagi paljud keemiaravimid on sünteesitud mingist taimsest algest!

Kas selliseid patsiente ka on, kes on keemiaravist täitsa loobunud, kas siis alternatiivravi nimel või mõnel muul põhjusel? Kuidas arstina sellesse suhtud?

Kui inimesed hakkavad loobuma ravist, siis mul ei jää muud üle kui see dokumenteerida. On olnud juhuseid, kus on hiljem tehtud väga teravaid süüdistusi arsti suunas, et ravi pole pakutudki. Patsiendile jääb viimane sõna, kas teha ravi või mitte, siin ei saa ka sugulased otsustada. Neid ei ole õnneks väga tihti, aga neid on ja järjest rohkem. Mõned lood on kohe sellised, kus jutt käib endal seest läbi, et mida inimene oma eluga nüüd peale hakkab.

Kolleegil oli patsient, kes teatas, et tema teada on vähk elustiilihaigus, mistõttu tema mõtleb nüüd ainult häid mõtteid ja sööb toortoitu, aga keemiaravi ta mingil juhul ei soovi, see on mürk. Sel hetkel oli see haigus potentsiaalselt terveks ravitav. Hiljem, kui selgus, et toortoidust ja headest mõtetest kasu polnud, pöördus ta tagasi ja loomulikult me aitame teda, aga ravi perspektiiv selleks hetkeks on muutunud. Me ei saa enam sedasama ravitulemust lubada, sest haigus on kasvanud edasi. Paar kuud ravi edasilükkamist võib vahel muuta palju.

Religioossetel põhjustel on loobutud ja mõni lihtsalt ütleb, et ma olen valmis lahkuma. Noorte inimeste puhul näeme rohkem keelitamisega vaeva, uurime põhjust, miks ta tahab loobuda. Sealt tuleb absurdseid põhjuseid — sõber, tuttav, keegi on saanud halva kogemuse ja ta kohe paneb selle paralleeli iseendaga. Vahest on väga kurb. Siis tunned, kuidas ressurssi on raisatud sellega, et algul tahad inimest terveks ravida ja pärast sa küll ravid, aga mitte enam sama eesmärgiga…

Ja siis on inimesed, kes annaksid kõik selleks, et endale elupäevi juurde saada. Nendega puutud kokku vähiravifondis Kingitud Elu. Milline on sinu roll seal?

Kingitud Elus olen nõukogu liige juba päris algusest peale. Minu töö on see, et kui taotlus tuleb, pean andma oma hinnangu, kas patsiendi taotlust toetada või mitte. Fondis on eelnevalt kriteeriumid läbi vaieldud ja paika pandud. Kui fondi poleks, siis nii mõnigi haige ei oleks saanud elupäevi juurde. Neil on seal edulugusid küll, näiteks Alar ja Anika, kes on terveks saanud, mõned veel. Juba see üks käputäis inimesi põhjendab ära, et seda fondi on väga vaja!

Uute ravimite hind on 6000-8000 eurot ravikuuri eest ja ravi tuleb teha iga kolme-nelja nädala tagant. Ühelgi tavalisel inimesel ei ole sellist raha välja käia ja riik ei jõua kõiki aidata. Ka vähiravifond ei saa kellelegi kalleid ravimeid kompenseerides garanteerida, et need kindlasti toimivad, aga inimesele antakse vähemalt võimalus kvaliteetseid elupäevi juurde saada. See, et mõnel inimesel ei ole nii hästi läinud kui Alaril ja Anikal, ei ole fondi süü, ravimi süü ega inimese süü, see on haiguse süü, et inimesed surevad! Ka David Bowie, kellel oli raha piisavalt, suri vähki, nii et alati ei olegi küsimus rahas.

Tõsi — ma ei pea päris õigeks, et me kallid ravimid jätame viimasesse reservi, sest siis ei pruugi nad enam piisavalt efektiivsed olla. Siis võib olla haiguse koormus selline, et tast ei pruugi enam nii suurt abi olla.

Ka haigekassa raha eest ravitud saavad ju tegelikult terveks.

Muidugi. Tuleb mõista, et need ravimid ja meetodid, mis patsiendil võimaldaks terveks saada, on tegelikult haigekassa poolt tagatud. Ma ei saaks öelda, et haigekassa midagi ei kompenseeri. Kompenseerib küll, vähihaigete ravile kuluvad suured summad. Lihtsalt uued ravimid on üüratult kallid, mitte ainult meie haigekassale, vaid ka teiste riikide meditsiinisüsteemidele.

Räägime sinu erialast ehk melanoomist ka. Praegu on külm ja vastik talv ning paljud käivad ennast välismaa sooja päikese all turgutamas. Kuidas sellesse suhtud?

Soojale maale võib muidugi minna, aga ennast tuleb seal kaitsta. Tundide kaupa rannas päevitamisel ja õues viibides päevitumisel on vahe. Esimest tuleks vältida, teine on muidugi lubatud ja vältimatu. KINDLASTI peab kaitsma lapsi. Melanoomi üks olulistest riskifaktoritest on lapseea päikesepõletus. Peanahk ning silmad peavad olema kaitstud. Vahel mõjub naistele hoopis see, kui öelda, et päevitamise ja solaariumis käimise tulemusena tekivad kiiremini ja sügavamad kortsud. See on justkui karmim variant kui nahavähk.

Skandinaavias on päevitamise ja melanoomi seos tõestatud. Kui saabus sealne majanduskasv ja hakati käima soojal maal jõulupuhkuste ajal, siis melanoomi esinemissagedus tõusis. Meil on ka nii. Kõige ohustatumad on need, kes on enamuse oma päevast siseruumis, siis saavad kaks nädalat puhkust ja võtavad siis soojal maal kogu raha eest “kogu päikese ära”. Et ikka naabrinaine ka näeks.

Kas eestlased on teadlikud melanoomi ohtude osas? Kas osatakse ennast jälgida ja õigel ajal arsti poole pöörduda?

On neid, kes on väga teadlikud ja siis on need, kes arvavad, et neid see asi ei puuduta ning jõuavad ikkagi viimasel minutil.

Nii nagu igal naisel võiks olla korra aastas plaanitud günekoloogil käik, peaks need mehd ja naised, kes kuuluvad riskirühma, käima nahaarstil. Kui kord aastas ei jõua, siis üle aasta kindlasti. Risk haigestuda melanoomi on neil, kellel on hele nahk mis kergesti põletub, kellel on palju sünnimärke ja tedretähne. Ka need, kelle lähisugulastel on melanoom või on varajases nooruses rohkelt solaariumi külastanud. Pane pool aastat ette aeg ära, siis ei ole seda küsimust, et mul on juba eile vaja saada arsti vastuvõtule.

Nahamuutused ei teki enamasti üleöö. Aga kui sa paned seda tähele ja siis sa arvad, et see on üleöö tekkinud, vot siis tundub iga oodatud päev juba liiga pikk. Mõned väga üksikud juhud kasvavad tõesti hästi kiiresti ja ootamatult. Kui sa käid regulaarselt kontrollis, siis leitaksegi kõik kahtlased asjad kiiresti üles. Perearstid saavad meie majas kindlasti kiiremini juba tõeliselt “kahtlast” moodustist spetsialistile suunata. Melanoomi ravi võtmesõna on endiselt varajane avastamine.

Et saada mehi arsti juurde… on vaja naisi, kes neid arsti juurde suunaks. Noormehi, kes oma melanoomi diagnoosi on saanud tüdruksõbra mahitusel on palju! Üks väga oluline piirkond on seljatagune, kuhu sa ei näe, seal tasuks silma peal hoida. Olen kunagi koolitanud kosmeetikuid, kes teevad ka seljale protseduure ja massaaže, et nad õpiksid kahtlaseid sünnimärke ära tundma. Kui mina olen käinud iluteenindusvaldkonnas, siis ainult korra on minult küsitud, kas teie sünnimärke on kontrollitud ka. Ülejäänutel ei ole see kohale jõudnud või pole kursis. Aga kasvõi see küsimus paneb inimest mõtlema!

Millised on sinu töö kõige suuremad võidud?

Mul on mõned haiged, kelle ma olen terveks ravinud! Kui näen inimest viie aasta pärast — see on nii hea tunne! Mul on paar haiget, kes on terveks ravitud ja nad on tulnud ennast näitama. Kui ma olen suutnud inimesele kasvõi teatud eluperioodiks anda täiesti kvaliteetse elu. Kui saan ta vaeva leevendada. Sel hetkel, kui inimene teab, et varsti on lõpp käes, tal kaovad ära need lollakad maised mured. Kolleeg rääkis, kuidas üks tema naispatsiendi abikaasa tuli pärast surma arsti tänama selle eest, et nad said juurde elu kõige ilusama aasta tänu sellele, et ei olnud enam maiseid muresid. Et kas kuskil umbrohi kasvab või must sokk vedeleb põrandal...

Mul on üks patsient, kes saadab mulle jõulude ajal SMS-i. Ta ei ole mulle kunagi on tervisemurede pärast helistanud, aga saadab jõulutervituse. See teeb südame soojaks, kui inimene siiralt tahab sulle head soovida.

See on ka töövõit, kui saan muuta seda, mida loodus on selle inimesega ette näinud. Kui saan vähile jala ette panna ja öelda, et mitte veel! See ongi see, mille pärast ma tööle tulen.

Elu tuleb võtta kingitusena, me keegi ei tea, kui palju meil kellelgi elupäevi on. Surm on elu lahutamatu osa ja sellega tuleb hakkama saada. Elu läheb edasi!