Jaanuari algusest alates toetame Tallinna lähistel elavat 38-aastast Mari võitluses maovähiga. Tema nelja kuu immuunravi maksab ligi 23500 eurot (see on keskmise Eesti palgasaaja jaoks rohkem kui pooleteise aasta teenistus), millest naine ise katab 2000 eurot.  
Rõõmustame, et senine ravi on andnud kahe lapse emale häid tulemusi ning jätkame tema toetamist. 

Mari kirjutab:

"Olin kuni eelmise aastani päris kindel, et igaühel meist on vaid üksainus elu, mida tuleks elada võimalikult väärikalt ja ausalt. Vaid üksikutele meie seast on elusid antud rohkem. Sellised inimesed tundusid mulle varem mõneti kangelastena, kes olid tavaellu tagasi pöördunud pärast põgusat tutvust teispoolsusega, kuhu nad olid juhuslikult sattunud ootamatute eluseikade või saatuse keerdkäikude tahtel.

Mõni neist oligi kõige otsesemalt kangelane, kes oli oma elu ohvriks tuues püüdnud päästa teisi. Alles mõni aeg hiljem revideerisin oma mõttekäike ning siis pidasin tegelikeks kangelasteks hoopis arste, teadlasi, suuremeelseid vabatahtlikke annetajaid, kelle jõupingutuste abil oli õnnestunud elule tagasi tuua nii mõnigi arvatavalt juba kaduma hakkav hing.

Ma ei osanud midagi karta ning mitte miski ei ennustanud, et järgmine saatuse poolt väljavalitu olen mina. Tundsin 2019. aasta  märtsikuus, et hakkasin kuidagi kergesti väsima. See oli minu jaoks ootamatu ja mõneti ehmatav. Ka energiat nappis. Olin varem olnud küllaltki aktiivne ning õpihimuline inimene, kes oli maailma vaadnud ikka lahtiste silmadega, janunenud uute teadmiste järele, siis olla kasuks ülejäänud maailmale. Ma pole kunagi olnud üksnes saaja rollis, olen alati võimalust mööda püüdnud aidata seal, kus tunnen enda oskusi kõige rohkem vajatavat. Vähemalt loodan, et olen maailmale suutnud piskuhaaval tasuda kõige hinnalisema kingi eest, mis minule on tehtud – mulle antud elu eest.  

Ma õppisin ja töötasin, kaitsesin doktorikraadi ning mu eneseteostus- ja tegevusväli näis piirituna. Kuid siis järsku ma väsisin. Eneselegi märkamatult olid riided numbri võrra väiksemaks jäänud ja aegamööda tekkisid ka raskused söömisel. Läksin perearsti juurde, kellele kurtsin oma muret, mispeale määrati mulle refluksiravim. Kuna aga olukord läks järjest hullemaks, palusin korduvalt anda saatekiri gastroskoopiasse, paraku ei peetud seda vajalikuks. Maikuuks olin jõudnud seisu, mil isegi vedeliku tarbimine oli muutunud problemaatiliseks ja hoolimata pidevatest kõnedest perearstikeskusesse, soovitati mul vajadusel pöörduda ikkagi EMOsse, mida ma ka eelmise aasta 8. juunil tegin.

EMOst saadud diagnoos lõi mul jalad alt. Mul avastati kaugele arenenud maovähk. Mu maailm oli ainsa hetkega kokku varisemas. Jaanipäeva veetsin juba haiglas keemiaravi saades ja nii jätkus see kuue kuu jooksul kokku seitse korda, iga ravitsükkel kestis 5 ööpäeva. Õnneks allus kasvaja ravile ja haigus on praegusel hetkel kontrolli all. Ometi vajan elus püsimiseks täiendavat ravi. Kuna mu keemiaravi lõppes detsembris, soovitas raviarst alustada immuunraviga, mille puhul võis eeldada, et kasvaja eripärast lähtuvalt võib see anda väga häid tulemusi.

Saatuse poolt nöögituna võtsin raviarsti soovitusi loomulikult kuulda. Uppuja haarab ju õlekõrrestki. Kahjuks selgus siis, et Haigekassa ei rahasta immuunravi, mistõttu pöördusin vähiravifondi poole. Selles fondis olid ääretult mõistvad ja vastutulelikud inimesed, kes mu palvetele kiiresti ja positiivselt reageerisid. Tänu vähiravifondile sain tänavu jaanuarikuus võimaluse hakata saama uudset ja efektiivset ravi, mis annab mulle võimaluse elada koos oma kahe väikese lapsega kindlasti kauem, kui ma veel mõned kuud varem lootnuks.

Nüüdseks on immuunravi kestnud 3 kuud ja selle ajaga on kasvaja märkimisväärselt vähenenud. Tunnen endas taas energiat ja tegutsemistahet, saan jälle normaalselt süüa ja olen justkui uuesti sündinud. Seda kõike tänu vähiravifondile ja annetajate headusele. Tänu teile saan luua oma lastega selles mulle teistkordselt kingitud elus unustamatuid mälestusi, anda neile kindlustunnet ja tuua nende nägudele tagasi naeratuse, tunda ennast normaalse ja täisväärtusliku inimesena.  Iga elatud päev on minu jaoks erilise väärtusega, mille eest avaldan oma päästjatele siirast tänu.

Olen vähiravifondile ja annetajatele südamest tänulik, et ulatasite mulle oma abikäe olukorras, kus minu väljavaated edasisele ravile ilma immuunravita olnuks sisuliselt olematud. On raske leida õigeid sõnu, et väljendada seda tänutunnet, mida tähendab minu jaoks vähiravifondi poolne abi. Suur-suur AITÄH teile vastutulelikkuse ja helduse eest! Ma tean mulle kingitud elu hinda."