Vähiravifondi säraval tegevjuhil Katrin Kuusemäel on täna sünnipäev – palju-palju õnne! Küsime Katrinilt tema töö ja Kingitud Elu kohta: kuidas meil läheb? Kuidas on mõjunud koroonaaeg? 

Milline näeb välja sinu tavaline tööpäev?

Minu tööpäev algab mõnusalt kange kohviga, mille kõrvale avan arvuti, et üle vaadata saabunud meilid. Uskuge või mitte aga kirju saadetakse ka öösel. Järgmiseks vaatan üle, kas mõnele abivajaja taotlusele on meie nõukogu poolt tulnud otsus. Kui jah, siis vormistan selle ära ja saadan abivajajale – tihti helistan ja annan otsusest inimesele isiklikult teada. Minu jaoks on äärmiselt oluline, et inimene saaks meiepoolse otsuse nii kiiresti kui võimalik, sest ootaja aeg on pikk ja veel eriti pikk on see inimesele, kes võitleb vähiga. Olen ka ise öösel abivajajale otsuseid saatnud, sest usun, et esimene asi, mida ta ärgates teeb on see, et kontrollib oma postkasti, kas vähiravifondilt on tulnud kiri.

Minu tööpäeva mahub tavaliselt suhtlemine uute abivajajatega, arstidega ja meie vabatahtlikega, annetuste kogumise aktsioonide kooskõlastamine, mõni koosolek ja palju sellist, mis planeeritud ei ole. Näiteks helistab mõni tore ettevõte, kes soovib meiega koostööd teha, siis arutame võimalusi ja paneme plaani paika. Harvad ei ole ka juhud, kui tuleb anda mõni intervjuu raadiole, televisioonile või lehele, olgu see siis eesti või vene keeles. Mulle meeldib, et minu igapäevatöö ei ole rutiinne. 

Suheldes paljude abivajajate ja abisaajatega, mida nad räägivad: mis neile kõige rohkem korda läheb?

Inimesed, kes võiksid olla murest murtud ja masenduses, on tegelikult ülimalt optimistlikud ja lootust täis – see ongi ju see, mida meie neile pakkuda saame – lootust. Kõige rohkem läheb neile korda see, et olemas on Kingitud Elu fond, kes nii raskel ja lootusetul hetkel ulatab abikäe. Puudutab neid aga üle kõige annetajate lahkus, tänu millele meie neid üldse toetada saame. Oma tänuavaldustes tänavad abisaajad alati siiralt nii fondi kui ka kõiki häid annetajaid.

Kirjelda mõnda olukorda või juhtumit viimasest ajast, mis sind ennast on kõige enam puudutanud?

Kõik lood puudutavad mind moel või teisel, sest iga abivajaja on kellegi ema või isa, kellegi laps, sõber või tuttav. Kõige enam puudutavad mind väga noorte abivajajate lood. Jääb mõistmatuks, miks just nemad, kes alles pikk elu ees.  

Olukorrad, mis puudutavad, on tihtipeale seotud annetuste kogumisega mõnel üritusel. Näiteks puudutab mind see, kui lapsed annetuskasti juurde tulevad ja oma taskuraha kasti poetavad. Samuti oli minu arvates meie heategevuslik jõululaat Tartus hea näide sellest, kui head ja abivalmid inimesed on. Meile annetati nii palju ilusat käsitööd, mille müügitulust saime toetada meie abivajajaid.

Kuidas fondil läheb?

Koroonaaeg on kahtlemata meile mõju avaldanud. Eelkõige lõi see meie annetuste kogumise aktsioonide graafiku täiesti sassi või tegelikult jäid kõik planeeritud kogumised varakevadel ära. Samuti mõjutas see aeg negatiivselt ka meie püsiannetusi aga kutsume jätkuvalt kõiki inimesi meie püsiannetajaks hakkama, sest see annab meile kindluse, et saame toetada kõiki meie poole pöörduvaid abivajajaid. Õnneks oleme saanud vaatamata koroonale toetada kõiki meie poole pöördunud abivajajaid ja mitte keegi pole pidanud oma murega selles keerulises olukorras üksi jääma.

Sa oled juba neli aastat ametis: mis on sind selle aja jooksul kõige enam üllatanud?

Inimesed ja nende headus. Ühelt poolt head annetajad tänu kellele me inimesi aidata saame aga teisalt meie vabatahtlikud, kes on nii suure südamega inimesed, et seda headust kiirgub nendest juba kaugelt.  

Lõpetuseks tahaks rääkida ühe loo, mida suurem avalikkus veel ei tea. Sügisel ägasime suure töökoormuse all seoses meie kaitsemaskide tellimustega. Pakkisime neid fondi e-poe klientidele ööd ja päevad. Nii juhtus meil ka üks vahva äpardus. Nimelt saatsime ühele inimesele, kes oli tellinud meie maskid ja oli neid pikalt oodanud, ümbrikutäie rahakumme – oh seda üllatust!