Kadri Putnik: Miks meie haiged on võrreldes Euroopaga nii ebavõrdsas seisus?
Noore naise soov ellu jääda, ei ole tänapäeva meditsiini seisukohalt enam võimatu, sest ravimid mida kasutab suurem osa Euroopast aitaks haigust peatada, osadel juhtudel isegi aastateks. Ettevaatlikult on hakatud rääkima ka võimalikust terveks saamisest. Paraku on Svetlana ravi kallis ning puudub Eesti haigekassa eelarvest.
Sel nädalal eetris olnud "Pealtnägijas" rääkis 36-aastane kahe väikelapse ema, Svetlana oma loo võitlusest melanoomiga. Noore naise soov ellu jääda, ei ole tänapäeva meditsiini seisukohalt enam võimatu, sest ravimid mida kasutab suurem osa Euroopast aitaks haigust peatada, osadel juhtudel isegi aastateks. Ettevaatlikult on hakatud rääkima ka võimalikust terveks saamisest. Paraku on Svetlana ravi kallis ning puudub Eesti haigekassa eelarvest.
Haigekassa esindaja Erki Laidvee kommenteeris intervjuus, et need ülimalt kallid ravimid pikendavad seda ravimatut ja kindlalt surmaga lõppevat haigust vaid 3-4-5 kuu võrra. Laidvee soovis et "nendest numbritest" räägitaks ka avalikult. Viimane ajendas mind onkoloogina avalikult ning faktipõhiselt väljatooma kaugelearenenud melanoomi värskeimad avaldatud ravitulemused.
Statistikaameti kohaselt suri Eestis 2014. aastal melanoomi 62 inimest. Viimase kümne aasta jooksul on surnud melanoomi tõttu 43 alla 40-aastast patsienti.
Melanoomi tervistumise tõenäosus haiguse varajases ehk esimeses staadiumis on 95-99 protsenti. Keskmine eluiga kaugelearenenud melanoomi korral on vaid 8-10 kuud.
Eilse seisuga on Euroopa Liidus registreeritud seisuga seitse ravimit, mida kasutatakse kaugelearenenud melanoomi ravis. Eestis ei ole nendest ravimitest rahastatud mitte ükski. Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu kaudu on rahastatud kaugelearenenud melanoomi ravis vaid üks keemiaravim (dakarbasiin), millel puudub tõendatud toime nii haigusvabale elulemusele kui üldise elulemuse pikenemisele. Ravile reageerijate protsent on vahemikus 5-15. Tõsi, kui haige saab nimetatud keemiaravi, võib see ravim tõepoolest pikendada elu heal juhul 3-4 kuud nagu Laidvee intervjuus märkis. Aasta peale ravi alustamist on elus alla 20 protsendi inimestest.
Uue põlvkonna melanoomi ravimeid on kaht tüüpi. Esimesed on sihtmärgistatud ravimid konkreetse kasvajakoest leitud mutatsiooni (BRAF/MEK) vastu (dabrafenib, vemurafenib, trametinib, kobimetinib). Raviefekt on ülimalt kiire ning viimaste uuringute tulemused kinnitavad, et kombinatsioonraviga on üks aasta peale ravi alustamist elus 70-80 protsenti haigetest, kahe aasta pärast on elus ligi 50 protsenti ning kõige värskemad andmed ütlevad, et kolme aasta möödudes on elus veel 40 protsenti haigetest. Ravimi(te)le tekib aja jooksul resistentsus, mille põhjust me paraku veel ei tea. Selle grupi ravimid on olnud Eesti patsientidele kättesaadavad vaid kliiniliste uuringute ning laiendatud kättesaadavuse programmi alusel väljaspool haigekassa rahastust.
Teine ravimite rühm (ipilimumab, pembrolisumab ja nivolumab) on uus revolutsiooniline põlvkond kogu vähivastases ravis. Tegemist on immuunraviga, mis lihtsustatult muudab inimese enda immuunsüsteemi kasvajavaenulikuks. Raviefekt saabub küll aeglasemalt, kuid näib olevat püsivam. Ka tänasel hetkel on endiselt elus osa neist patsientidest, kes said ravi esimeste melanoomi patsientidena maailmas - seega üle seitsme aasta. Analüüsides 4846 ipilimumabi uuringutes osalenud patsientide andmeid, on praeguseks üle kolme aasta elanud 22 protsenti haigetest. Eestis oli ipilimumab kättesaadav laiendatud kättesaadavuse programmi alusel ning tänaseni on osa patsiente kolm aastat tagasi toimunud ravi tulemusena endiselt elus. Pembrolisumabi ja nivolumabiga on pikaajaline raviefekt veelgi suuremal hulgal haigetetest. Ühe aasta möödudes on haigetest elus 68-74 protsenti, kahe aasta pärast 49 protsenti ning kolme aasta järel on endiselt elus 42 protsenti haigetest. Mõlemad ravimid ei ole kahjuks kättesaadavad melanoomi haigetele Eestis ka laiendatud kättesaadavuse programmide või kliiniliste uuringute kaudu.
Õnneks või kahjuks on iga inimene unikaalne ning seetõttu ei ole võimalik eeldada, et kõik ravile reageerivad. Tegemist on ravimitega, millel on omad kõrvaltoimed ja vastunäidustused, mistõttu ei sobi need ravimid igale kaugelearenenud melanoomiga haigele. Eestis oleks selliste haigete hulk aastas umbes 15-20.
Ma ei vaidle vastu, et kõik nimetatud ravimid on kallid, kuid nii minul arstina, kui ka minu patsientidel tekib õigustatud küsimus, miks meie haiged on võrreldes ülejäänud Euroopaga niivõrd ebavõrdses seisus. Eelkõige paneb nördima kommentaar, et nende ravimite mitterahastamise taga oleks justkui ebapiisav efektiivsus. Kui riiklikus tervishoiu rahastamises on puudujääk, siis tuleks seda ausalt ka välja öelda.
Artikli autor on onkoloog ja vähiravifondi "Kingitud elu" nõukogu liige Kadri Putnik.
Ülaltoodud numbrid pärinevad eelretsenseeritud ajakirjade publikatsioonidest ning ESMO/ECCO 2015 ja EADO 2015 aasta kongressi abstraktidest/ettekannetest.
Sel nädalal eetris olnud "Pealtnägijas" rääkis 36-aastane kahe väikelapse ema, Svetlana oma loo võitlusest melanoomiga. Noore naise soov ellu jääda, ei ole tänapäeva meditsiini seisukohalt enam võimatu, sest ravimid mida kasutab suurem osa Euroopast aitaks haigust peatada, osadel juhtudel isegi aastateks. Ettevaatlikult on hakatud rääkima ka võimalikust terveks saamisest. Paraku on Svetlana ravi kallis ning puudub Eesti haigekassa eelarvest.
Haigekassa esindaja Erki Laidvee kommenteeris intervjuus, et need ülimalt kallid ravimid pikendavad seda ravimatut ja kindlalt surmaga lõppevat haigust vaid 3-4-5 kuu võrra. Laidvee soovis et "nendest numbritest" räägitaks ka avalikult. Viimane ajendas mind onkoloogina avalikult ning faktipõhiselt väljatooma kaugelearenenud melanoomi värskeimad avaldatud ravitulemused.
Statistikaameti kohaselt suri Eestis 2014. aastal melanoomi 62 inimest. Viimase kümne aasta jooksul on surnud melanoomi tõttu 43 alla 40-aastast patsienti.
Melanoomi tervistumise tõenäosus haiguse varajases ehk esimeses staadiumis on 95-99 protsenti. Keskmine eluiga kaugelearenenud melanoomi korral on vaid 8-10 kuud.
Eilse seisuga on Euroopa Liidus registreeritud seisuga seitse ravimit, mida kasutatakse kaugelearenenud melanoomi ravis. Eestis ei ole nendest ravimitest rahastatud mitte ükski. Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu kaudu on rahastatud kaugelearenenud melanoomi ravis vaid üks keemiaravim (dakarbasiin), millel puudub tõendatud toime nii haigusvabale elulemusele kui üldise elulemuse pikenemisele. Ravile reageerijate protsent on vahemikus 5-15. Tõsi, kui haige saab nimetatud keemiaravi, võib see ravim tõepoolest pikendada elu heal juhul 3-4 kuud nagu Laidvee intervjuus märkis. Aasta peale ravi alustamist on elus alla 20 protsendi inimestest.
Uue põlvkonna melanoomi ravimeid on kaht tüüpi. Esimesed on sihtmärgistatud ravimid konkreetse kasvajakoest leitud mutatsiooni (BRAF/MEK) vastu (dabrafenib, vemurafenib, trametinib, kobimetinib). Raviefekt on ülimalt kiire ning viimaste uuringute tulemused kinnitavad, et kombinatsioonraviga on üks aasta peale ravi alustamist elus 70-80 protsenti haigetest, kahe aasta pärast on elus ligi 50 protsenti ning kõige värskemad andmed ütlevad, et kolme aasta möödudes on elus veel 40 protsenti haigetest. Ravimi(te)le tekib aja jooksul resistentsus, mille põhjust me paraku veel ei tea. Selle grupi ravimid on olnud Eesti patsientidele kättesaadavad vaid kliiniliste uuringute ning laiendatud kättesaadavuse programmi alusel väljaspool haigekassa rahastust.
Teine ravimite rühm (ipilimumab, pembrolisumab ja nivolumab) on uus revolutsiooniline põlvkond kogu vähivastases ravis. Tegemist on immuunraviga, mis lihtsustatult muudab inimese enda immuunsüsteemi kasvajavaenulikuks. Raviefekt saabub küll aeglasemalt, kuid näib olevat püsivam. Ka tänasel hetkel on endiselt elus osa neist patsientidest, kes said ravi esimeste melanoomi patsientidena maailmas - seega üle seitsme aasta. Analüüsides 4846 ipilimumabi uuringutes osalenud patsientide andmeid, on praeguseks üle kolme aasta elanud 22 protsenti haigetest. Eestis oli ipilimumab kättesaadav laiendatud kättesaadavuse programmi alusel ning tänaseni on osa patsiente kolm aastat tagasi toimunud ravi tulemusena endiselt elus. Pembrolisumabi ja nivolumabiga on pikaajaline raviefekt veelgi suuremal hulgal haigetetest. Ühe aasta möödudes on haigetest elus 68-74 protsenti, kahe aasta pärast 49 protsenti ning kolme aasta järel on endiselt elus 42 protsenti haigetest. Mõlemad ravimid ei ole kahjuks kättesaadavad melanoomi haigetele Eestis ka laiendatud kättesaadavuse programmide või kliiniliste uuringute kaudu.
Õnneks või kahjuks on iga inimene unikaalne ning seetõttu ei ole võimalik eeldada, et kõik ravile reageerivad. Tegemist on ravimitega, millel on omad kõrvaltoimed ja vastunäidustused, mistõttu ei sobi need ravimid igale kaugelearenenud melanoomiga haigele. Eestis oleks selliste haigete hulk aastas umbes 15-20.
Ma ei vaidle vastu, et kõik nimetatud ravimid on kallid, kuid nii minul arstina, kui ka minu patsientidel tekib õigustatud küsimus, miks meie haiged on võrreldes ülejäänud Euroopaga niivõrd ebavõrdses seisus. Eelkõige paneb nördima kommentaar, et nende ravimite mitterahastamise taga oleks justkui ebapiisav efektiivsus. Kui riiklikus tervishoiu rahastamises on puudujääk, siis tuleks seda ausalt ka välja öelda.
Artikli autor on onkoloog ja vähiravifondi "Kingitud elu" nõukogu liige Kadri Putnik.
Ülaltoodud numbrid pärinevad eelretsenseeritud ajakirjade publikatsioonidest ning ESMO/ECCO 2015 ja EADO 2015 aasta kongressi abstraktidest/ettekannetest.
